Tere kõigile!
Kuna mul see blogi kirjutamine on ikka väga unarusse jäänud, siis suunaksin Teid kõiki oma MM-i tegemisi ja muljeid jälgima Facebooki sellisele lehele nagu: Südamesportlased.
Link: https://www.facebook.com/sydamesportlased
Sinna kirjutan iga päev enda muljeid võistluselt ning lisaks saab sealt ka operatiivselt infot kuidas MM-il tulemused ja muud asjad lahenevad.
Südamesportlased on grupp ühes eas olevaid noormehi, kes on koos orienteerumisradadel võistelnud väga noorest east saadik ning aastate jooksul ühiselt kogenud nii mõndagi. Lisaks minu tegemistele saab jälgida, kuidas tehakse sporti Austraalias - Rene Posti silmade ja ihukarvade läbi, millised olud treenimiseks on Pariisis - Tauno Tiirats, kuidas tehakse väga edukalt sporti töö kõrvalt Tallinnas ja Lõuna-Eestis - Jonatan Karjus, Raido Mitt. Kokku ongi meid 5 ja üheskoos püüame näidata teistele, kui mõnus on orienteerumine ning üleüldiselt sport - südamesport.
PS! Pärast MM-i tasub kindlasti blogil silm peal hoida, sest kavatsen ikkagi blogi lugejate ees kõik enda postitustevõlad tasuda.
- Kenny
Saturday, August 1, 2015
Thursday, January 1, 2015
Soome MV sprint
Põhjus, miks sellest võistlusest eraldi kirjutan on see, et suutsin seal teha enda jaoks emotsionaalselt hea jooksu.
Võistlused toimusid 20. septembril Lahti lähedal Hollolas. Hommikul oli eeljooks ja pärastlõunal finaal. Ehk kaks korralikku pingutust ühel päeval. Eeljookse oli 4 ja finaalis jooksis 51 meest.
Eeljooks läks okeilt, ei pidanud täiega jooksma ning sain kindlalt edasi.
Finaal:
Startisin minut pärast Sander Vaherit ning soojendust tehes mõtlesin, et päris tore oleks kui saaks ta kinni püüda. Tundsin ennast enesekindlalt ja teadsin, et teen hea jooksu. Oleks selline tunne ka enne MM-i kvalifikatsiooni olnud...
Oli teada, et finaal tuleb tehniliselt suhteliselt keerulises piirkonnas ning seal võib olla lisaaedu. Eelstardialas saab Soome meistrivõistlustel 1min jooksul vaada võistluskaarti (ilma punktideta loomulikult). Võtsin sellest maksimumi ja vaatasin osade kaupa terve kaardi üle ning suures osas jätsin meelde, kus on majade vahel ebaloomulikud aiad.
Niisama
Järgnevalt väike analüüs, mida ma rajal mõtlesin ja vaatasin. Kaardid teekondadega on eraldi. Etappide kirjelduste taga sulgudes on minu aeg etapil ja parim aeg antud etapil.
Start-1
Pikk etapp. Eelstardialast nn meeles, et punktile ei saa läheneda majade vahelt. Teen valiku ära ja tunnen kuidas samal nädalal tehtud sprinditrennid on aidanud. Etapil näen Tampere piirkonna orienteerumistreenerit, Antti Harjut, võistlejaid jälgimas. Huvitav, kas ma liigun hästi? Loen ette järgmised kaks etappi. (Mina: 1.47, parim: 1.44)
1-2
Lühike etapp. Loodan, et lapsed mänguväljakul ette ei jookse. Loen ette 4. etappi. Millegi pärast meenub eelmise aasta MM... (M: 27, P: 24)
2-3
Õiges suunas punktist välja ja punkt paistab. Vaatan veel 4. etappi. (M: 13, P: 11)
3-4
Samast kohast läbi jooks, kust 1. tulin. Vaatan kaardi pealt, et ühe garaažiboksi ääres on varjualune. Sinna lähendes selgub, et tegelikult ikka ei saa sealt läbi. Seisma ei jää, aga esimesed 5sek viga on tõsiasi. Punktile lähenedes vaatan 5. etappi. (M: 1.04, P: 55)
4-5
Väga vahet pole kummalt poolt minna. Lihtsalt vaja enda valik ära joosta. Vaatan ette järgmise etapi. Huvitav kaugel Sander on... (M: 23, P: 21)
5-6
Teele ja vaja joosta. Tee peal vaatan ette 7. ja 8. etapi ning heidan pilgu ka 9. punkti poole. Kõhutunde järgi keeran tee pealt ära, natuke liiga vasakule. (M: 31, P: 29)
6-7
Planeeritud variant vasakult läbi hoovi tehakse kohe ümber. Läbi metsa läheb loha. Jõuan mingitele noorematele ametivendadele järgi. Metsaalune on suhteliselt risune. Tundub, et noored jooksevad küll, ei hakka mööduma. Metsast välja jõudma hakates tunnetan, et poisid ikka ei liikunud väga nobedalt. Uhan mööda. Enne punkti kontrollin veel igaks juhuks kaardilt 8. etapi üle, kas esimene aiaauk on ikka lahti. (M: 41, P: 32)
7-8
Lühike etapp. Jooksen vahepeal natuke aeglasemalt ja teen valiku üheksandasse. (M: 16, P: 13)
8-9
Lasteaiast välja jõudes vaatan igaks juhuks veel korra kaarti, kas vasakult ja ülevalt on ainukesed variandid punktile lähenemiseks. Valik lihtne, vasakult. Vaatan järgmist etappi, paremalt tundub südamelähedasem. (M: 50, P: 47)
9-10
Suht hästi on läinud vist. Püüan teha valikut, kummalt poolt järgmisesse minna. Enne punkti näen Sanderit, tundub natuke üllatunud mind nähes... (M: 53, P: 47)
10-11
Väljun punktist alla poole. Arvan, et punktile lähenemine ei saa olla nii lihtne kui kaardilt paistab ning üritan olla äge ja leian väikese kollase riba punktist üleval pool. 12. on pikk etapp, ülevalt läheb paun pikaks, järelikult alguses alt poolt. Punkti võttes saan aru kui loll ma ikka olen. Huvitav, kas Antti Harju naerab seda nähes mu üle? Jälle mõned sekundid pummi saldosse. (M: 32, P: 25)
11-12
Alguses paremale poole jalakäijate tänavale. Näen ees pool Sanderit. Kuidas ma talle järele ei jõua? Üritan teha valikut, kust pärast vasakpööret uuesti paremale minna. Näen joonest üleval pool väikest vahet põõsa ja maja vahel. Mõtlen, et olen ikka suht lahe nikerdaja ja asfaldi peal ei jookse. Muru peal näen, et jalajälgi. Väga hea, pole ainuke, kes sealt jooksnud on. Järgmisesse vasakult. (M: 1.11, P: 1.03)
12-13
Ilusti vasakult. Püüan punktile lähenedes õigest kohast mitte mööda joosta. Järgmisesse otse. (M: 33, P: 32)
13-14
Otse ja vasakule. Kummalt poolt varjualust järgmisesse punkti minna? (M: 27, P: 25)
14-15
Sama hooga punktist välja asfaldile. (M: 20, P: 17)
Kaardivahetus-16
Ei suuda kohe otsustada, kas minna paremalt või vasakult. Viimasel hetkel otsustan viimase kasuks. Vaatan ka järgmist pikka. Tahaks nagu minna vasakult, ei pea punktile tagant poolt lähenema. Aga paremalt olen juba jooksnud. Valin jällegi viimase variandi. Enne punkti jookseb Sander vastu. Punkti jõudes avastan, et punkt on pikali. Kedagi teist ei näe seal. Kas punktipukk oli kasepuidust tehtud ja Sander lihtsalt ei saanud seda nii jätta? Ei tea... Tõstan puki püsti ja suskan emiti jaama. Tean, et sekundeid kulus nii mõnigi. (M: 39, P: 33)
16-17
Läbin järjest juba tuttavaid lõike. Vahepeal oleks peaaegu J. Laukkarisega (hilisem 3. koht) kokku põrganud. Loen ette järgmiseid etappe. (M: 1.47, P: 1.39)
17-18
Enne punkti võtan hoo maha üritan leida õiget aiaauku. Inimesi tuleb nii palju vastu, et pean punktile lähenema väikese kaarega. (M: 52, P: 47)
18-19
Lühike, samast aiaaugust välja ja loen järgmist punkti ette. Punktis küsib väike soome poiss: "Oletko suomalainen? Kuin olet, sitten olet hyvä!" Mõtlesin, et hakka ütlema sellel hetkel, et tegelikult on tegemist ulkomaalaisega. (M: 23, P: 20)
19-20
Üks valik. Teen plaani 21. punkti. Enne punkti aeda sisse jõudes tundub asi kuidagi kahtlane. Teen paar kõnnisammu. Näen küll punkti, kuid ise ootaks seda teises kohas. Number klappis. (M: 32, P: 30)
20-21
Mõtlen veel natuke eelmise punkti peale. Tundus väga imelik. Vastujooksul näen Sanderit. Järgmisesse paremalt. (M: 41, P: 39)
21-22
Mõtlen, et lõpp on lähedal. Enne punkti püüan seda väikest vahet näha, et otse saaks minna. (M: 39, P: 36)
22-23
Jooksen punktist välja ja ei tea kuidas järgmisesse minna. Peaks nagu paremalt minema. Või ikka vasakult. Olen juba parkimisplatsil ja plaani ei ole... Pea täiesti tühi. Nagu poleks kunagi varem orienteerunud. Jooksen juba põhimõtteliselt parkimisplatsi keskele ja mõtlen, et peaks paremalt minema. Millegi pärast jooksen tagasi ja alustaks liikumist parkimisplatsil nagu uuesti nullist. Ikka täielik idioot, ei kujuta ette kuidas selline asi juhtuda sai. Punktini jõudes avastan, et Sander ei olegi väga palju ees. Mida tema veel tegi... (M: 58, P: 46)
23-24
Vaja võistlejad kuidagi üle suurema tänava viia. Jooksen vahelduseks. (M: 18, P: 17)
24-25
Pikem jooksukas, millegi pärast vaatan liiga palju kaarti. Liigun kuidagi mugavustsoonis. Sander silkab ees, aga ka tema selg ei pane mind edasi liikuma. Vaatan järgmised etapid ette. Kohe saab koju ära. (M: 44, P: 40)
25-26
Inimesed vaatavad. Üritan kurve kiiresti võtta. (M: 18, P: 16)
26-27
Viimasesse punkti. Millegi pärast vaatan kaarti mitu korda. Punktis ei saa emitit korralikult jaama. Meenub teisipäevane trenn, kus sai just emitiga kiiresti märkimist harjutatud. Seal läks ju hästi, miks nüüd nii. Tunnen kuidas soomlased mind vaatavad ja sisimas naeravad mu kohmetuse üle. (M: 16, P: 14)
Finish
Parandan vea ja saan jaamas kiiresti märgitud. (M: 11, P: 10)
Aeg: 18.27
Võitjal (F. Tranchard): 17.46
Koht: 12
Tulemused vaheaegadega
Vigu kokku 29sek.
5. punktiga - 5sek, 7. punkti joostes teiste taga olemisega - 6sek (võrdluseks - kvalifikatsioonis olin metsaetapil kiireim), 11. punktiga - 4sek, 16. punkti püsti tõstmine 3sek, 18. punktile lähenemise kaar 2sek, 23. punktiga - 9sek.
Need on siis vead ja ajakaotused nende valikute puhul, mis ma tegin. Nii mõnelgi etapil tegin vale teevaliku, aga üldjoontes läks enam-vähem hästi.
Finaali rada oli suhteliselt pikk, reeglite järgi peaks võitja aeg olema sprindis max 15min. Oli aga 17.46. Minule igatahes meeldis ja ise ei tunnetanud, et rada nii pikk oleks. Kogu aeg pidi orienteeruma ja see oli väga mõnus.
Ausalt öeldes meeldib mulle selline nikerdamine ja samal nädalal tehtud kaks kiire tempoga sprinditrenni Tamperes andsid palju juurde. Arvatavasti oleks muidu ära ehmunud kaarti nähes ja poleks üldse suutnud orienteeruda.
Enne võistlust olin endale eesmärgiks võtnud 6-sekka pääsemise, aga 9sek ehk see viimases osas tehtud parkimisplatsi müsteerium oleks soovitud tulemuse andnud. Või kui oleks nii palju õnne olnud, et 7. punkti joostes poleks noored ees olnud ja Sander oleks 16. punkti püsti jätnud. Oleks on oleks. Suutsin mingil määral ennast natuke tõestada ja eks rahul olen ka sellega, et olin parim eestlane (kõik Eesti parimad sprindipojad olid kohal). Sain väikese revanši EMV sprindi eest :)
Võistlused toimusid 20. septembril Lahti lähedal Hollolas. Hommikul oli eeljooks ja pärastlõunal finaal. Ehk kaks korralikku pingutust ühel päeval. Eeljookse oli 4 ja finaalis jooksis 51 meest.
Eeljooks läks okeilt, ei pidanud täiega jooksma ning sain kindlalt edasi.
Finaal:
Startisin minut pärast Sander Vaherit ning soojendust tehes mõtlesin, et päris tore oleks kui saaks ta kinni püüda. Tundsin ennast enesekindlalt ja teadsin, et teen hea jooksu. Oleks selline tunne ka enne MM-i kvalifikatsiooni olnud...
Oli teada, et finaal tuleb tehniliselt suhteliselt keerulises piirkonnas ning seal võib olla lisaaedu. Eelstardialas saab Soome meistrivõistlustel 1min jooksul vaada võistluskaarti (ilma punktideta loomulikult). Võtsin sellest maksimumi ja vaatasin osade kaupa terve kaardi üle ning suures osas jätsin meelde, kus on majade vahel ebaloomulikud aiad.
Niisama
Järgnevalt väike analüüs, mida ma rajal mõtlesin ja vaatasin. Kaardid teekondadega on eraldi. Etappide kirjelduste taga sulgudes on minu aeg etapil ja parim aeg antud etapil.
Pikk etapp. Eelstardialast nn meeles, et punktile ei saa läheneda majade vahelt. Teen valiku ära ja tunnen kuidas samal nädalal tehtud sprinditrennid on aidanud. Etapil näen Tampere piirkonna orienteerumistreenerit, Antti Harjut, võistlejaid jälgimas. Huvitav, kas ma liigun hästi? Loen ette järgmised kaks etappi. (Mina: 1.47, parim: 1.44)
1-2
Lühike etapp. Loodan, et lapsed mänguväljakul ette ei jookse. Loen ette 4. etappi. Millegi pärast meenub eelmise aasta MM... (M: 27, P: 24)
2-3
Õiges suunas punktist välja ja punkt paistab. Vaatan veel 4. etappi. (M: 13, P: 11)
3-4
Samast kohast läbi jooks, kust 1. tulin. Vaatan kaardi pealt, et ühe garaažiboksi ääres on varjualune. Sinna lähendes selgub, et tegelikult ikka ei saa sealt läbi. Seisma ei jää, aga esimesed 5sek viga on tõsiasi. Punktile lähenedes vaatan 5. etappi. (M: 1.04, P: 55)
4-5
Väga vahet pole kummalt poolt minna. Lihtsalt vaja enda valik ära joosta. Vaatan ette järgmise etapi. Huvitav kaugel Sander on... (M: 23, P: 21)
5-6
Teele ja vaja joosta. Tee peal vaatan ette 7. ja 8. etapi ning heidan pilgu ka 9. punkti poole. Kõhutunde järgi keeran tee pealt ära, natuke liiga vasakule. (M: 31, P: 29)
6-7
Planeeritud variant vasakult läbi hoovi tehakse kohe ümber. Läbi metsa läheb loha. Jõuan mingitele noorematele ametivendadele järgi. Metsaalune on suhteliselt risune. Tundub, et noored jooksevad küll, ei hakka mööduma. Metsast välja jõudma hakates tunnetan, et poisid ikka ei liikunud väga nobedalt. Uhan mööda. Enne punkti kontrollin veel igaks juhuks kaardilt 8. etapi üle, kas esimene aiaauk on ikka lahti. (M: 41, P: 32)
7-8
Lühike etapp. Jooksen vahepeal natuke aeglasemalt ja teen valiku üheksandasse. (M: 16, P: 13)
8-9
Lasteaiast välja jõudes vaatan igaks juhuks veel korra kaarti, kas vasakult ja ülevalt on ainukesed variandid punktile lähenemiseks. Valik lihtne, vasakult. Vaatan järgmist etappi, paremalt tundub südamelähedasem. (M: 50, P: 47)
9-10
Suht hästi on läinud vist. Püüan teha valikut, kummalt poolt järgmisesse minna. Enne punkti näen Sanderit, tundub natuke üllatunud mind nähes... (M: 53, P: 47)
10-11
Väljun punktist alla poole. Arvan, et punktile lähenemine ei saa olla nii lihtne kui kaardilt paistab ning üritan olla äge ja leian väikese kollase riba punktist üleval pool. 12. on pikk etapp, ülevalt läheb paun pikaks, järelikult alguses alt poolt. Punkti võttes saan aru kui loll ma ikka olen. Huvitav, kas Antti Harju naerab seda nähes mu üle? Jälle mõned sekundid pummi saldosse. (M: 32, P: 25)
11-12
Alguses paremale poole jalakäijate tänavale. Näen ees pool Sanderit. Kuidas ma talle järele ei jõua? Üritan teha valikut, kust pärast vasakpööret uuesti paremale minna. Näen joonest üleval pool väikest vahet põõsa ja maja vahel. Mõtlen, et olen ikka suht lahe nikerdaja ja asfaldi peal ei jookse. Muru peal näen, et jalajälgi. Väga hea, pole ainuke, kes sealt jooksnud on. Järgmisesse vasakult. (M: 1.11, P: 1.03)
12-13
Ilusti vasakult. Püüan punktile lähenedes õigest kohast mitte mööda joosta. Järgmisesse otse. (M: 33, P: 32)
13-14
Otse ja vasakule. Kummalt poolt varjualust järgmisesse punkti minna? (M: 27, P: 25)
14-15
Sama hooga punktist välja asfaldile. (M: 20, P: 17)
Kaardivahetus-16
Ei suuda kohe otsustada, kas minna paremalt või vasakult. Viimasel hetkel otsustan viimase kasuks. Vaatan ka järgmist pikka. Tahaks nagu minna vasakult, ei pea punktile tagant poolt lähenema. Aga paremalt olen juba jooksnud. Valin jällegi viimase variandi. Enne punkti jookseb Sander vastu. Punkti jõudes avastan, et punkt on pikali. Kedagi teist ei näe seal. Kas punktipukk oli kasepuidust tehtud ja Sander lihtsalt ei saanud seda nii jätta? Ei tea... Tõstan puki püsti ja suskan emiti jaama. Tean, et sekundeid kulus nii mõnigi. (M: 39, P: 33)
16-17
Läbin järjest juba tuttavaid lõike. Vahepeal oleks peaaegu J. Laukkarisega (hilisem 3. koht) kokku põrganud. Loen ette järgmiseid etappe. (M: 1.47, P: 1.39)
17-18
Enne punkti võtan hoo maha üritan leida õiget aiaauku. Inimesi tuleb nii palju vastu, et pean punktile lähenema väikese kaarega. (M: 52, P: 47)
18-19
Lühike, samast aiaaugust välja ja loen järgmist punkti ette. Punktis küsib väike soome poiss: "Oletko suomalainen? Kuin olet, sitten olet hyvä!" Mõtlesin, et hakka ütlema sellel hetkel, et tegelikult on tegemist ulkomaalaisega. (M: 23, P: 20)
19-20
Üks valik. Teen plaani 21. punkti. Enne punkti aeda sisse jõudes tundub asi kuidagi kahtlane. Teen paar kõnnisammu. Näen küll punkti, kuid ise ootaks seda teises kohas. Number klappis. (M: 32, P: 30)
20-21
Mõtlen veel natuke eelmise punkti peale. Tundus väga imelik. Vastujooksul näen Sanderit. Järgmisesse paremalt. (M: 41, P: 39)
21-22
Mõtlen, et lõpp on lähedal. Enne punkti püüan seda väikest vahet näha, et otse saaks minna. (M: 39, P: 36)
22-23
Jooksen punktist välja ja ei tea kuidas järgmisesse minna. Peaks nagu paremalt minema. Või ikka vasakult. Olen juba parkimisplatsil ja plaani ei ole... Pea täiesti tühi. Nagu poleks kunagi varem orienteerunud. Jooksen juba põhimõtteliselt parkimisplatsi keskele ja mõtlen, et peaks paremalt minema. Millegi pärast jooksen tagasi ja alustaks liikumist parkimisplatsil nagu uuesti nullist. Ikka täielik idioot, ei kujuta ette kuidas selline asi juhtuda sai. Punktini jõudes avastan, et Sander ei olegi väga palju ees. Mida tema veel tegi... (M: 58, P: 46)
23-24
Vaja võistlejad kuidagi üle suurema tänava viia. Jooksen vahelduseks. (M: 18, P: 17)
24-25
Pikem jooksukas, millegi pärast vaatan liiga palju kaarti. Liigun kuidagi mugavustsoonis. Sander silkab ees, aga ka tema selg ei pane mind edasi liikuma. Vaatan järgmised etapid ette. Kohe saab koju ära. (M: 44, P: 40)
25-26
Inimesed vaatavad. Üritan kurve kiiresti võtta. (M: 18, P: 16)
26-27
Viimasesse punkti. Millegi pärast vaatan kaarti mitu korda. Punktis ei saa emitit korralikult jaama. Meenub teisipäevane trenn, kus sai just emitiga kiiresti märkimist harjutatud. Seal läks ju hästi, miks nüüd nii. Tunnen kuidas soomlased mind vaatavad ja sisimas naeravad mu kohmetuse üle. (M: 16, P: 14)
Finish
Parandan vea ja saan jaamas kiiresti märgitud. (M: 11, P: 10)
Aeg: 18.27
Võitjal (F. Tranchard): 17.46
Koht: 12
Tulemused vaheaegadega
Vigu kokku 29sek.
5. punktiga - 5sek, 7. punkti joostes teiste taga olemisega - 6sek (võrdluseks - kvalifikatsioonis olin metsaetapil kiireim), 11. punktiga - 4sek, 16. punkti püsti tõstmine 3sek, 18. punktile lähenemise kaar 2sek, 23. punktiga - 9sek.
Need on siis vead ja ajakaotused nende valikute puhul, mis ma tegin. Nii mõnelgi etapil tegin vale teevaliku, aga üldjoontes läks enam-vähem hästi.
Finaali rada oli suhteliselt pikk, reeglite järgi peaks võitja aeg olema sprindis max 15min. Oli aga 17.46. Minule igatahes meeldis ja ise ei tunnetanud, et rada nii pikk oleks. Kogu aeg pidi orienteeruma ja see oli väga mõnus.
Ausalt öeldes meeldib mulle selline nikerdamine ja samal nädalal tehtud kaks kiire tempoga sprinditrenni Tamperes andsid palju juurde. Arvatavasti oleks muidu ära ehmunud kaarti nähes ja poleks üldse suutnud orienteeruda.
Enne võistlust olin endale eesmärgiks võtnud 6-sekka pääsemise, aga 9sek ehk see viimases osas tehtud parkimisplatsi müsteerium oleks soovitud tulemuse andnud. Või kui oleks nii palju õnne olnud, et 7. punkti joostes poleks noored ees olnud ja Sander oleks 16. punkti püsti jätnud. Oleks on oleks. Suutsin mingil määral ennast natuke tõestada ja eks rahul olen ka sellega, et olin parim eestlane (kõik Eesti parimad sprindipojad olid kohal). Sain väikese revanši EMV sprindi eest :)
Friday, September 19, 2014
Valusad ajad vol 1.
Viimasest postituset on möödas õige mitu kuud ja need pole minu jaoks just kõige valutumad olnud.
Eelmises postituses kirjutasin, on mul sellel aastal probleeme parema jala kannaga. Sama mure pole ära kadunud ning seoses sellega on olnud paremaid ja halvemaid päevi. Põhiline probleem on, et trenni ei ole saanud päris nii teha, nagu vaja. Ja see omakorda avaldab mõju tulemustele. Nii on ikka jõle halb tegutseda, kui poole aasta peale on u 5 hommikut, kus jalg ei valuta ja esimesed 3min jalgade peal olles ei pea lonkama.
Kirjutan nüüd vähe enda jaoks meeldejäävamatest võistlustest/trennidest sellel suvel.
Eesti MV lühirada:
Pärast 10-milat tegin meeletule valule paar nädalat normaalselt trenni teha ning tulemuseks formuleerus see lühiraja eestikatel.
Tulemuseks oli senise elu parim koht meesteklassi individuaalsel metsadistantsil - auhinnaline 2. koht.
Enne starti olin kuidagi teistsugune kui tavaliselt, mõtted ei olnud tulemusele suunatud, vaid olin valmis orienteerumist nautima. Ilm oli ilus ja meeleolu hea. Õnnestus teha tehniliselt okei jooks, oli paar väiksemat kaldumist ja suutsin tempot hoida kontrolli all. Pärast Kristo nägemist läks asi rabedaks ja tuli sisse ka üks u 25sek viga. Aga noh, ega selle vea vältimine kulda poleks koju toonud. Kummaline oli see, et jalad liikusid sellel päeval nagu ise, kiiruse peale ei mõelnud üldse. Kindlasti oleks saanud rohkem surudes kiiremini joostud, aga kas siis oleks sama puhas jooks tulnud... Who will never know! - Andrus Värnik
Rada ja teekond:
Lõpuspurt oli korralik:
Mehed pikkuse järjekorras:
Pärast eestikaid tegin kaheks nädalaks täieliku pausi jooksmisest ja ravisin jalga. Kui Tartus üks arst (nime ei avalda) tahtis kohe pärat eestikaid opi teha, siis dr. Kaspar Rõivassepp Tallinnas ütles, et prooviks enne ikka mitte-operatsioonilisi vahendeid.
Ravist ja pausist oli nii palju kasu, et nüüd kadus trenni alguses valu u 3-5min. Enne läks 15-20min aega. Kahjuks aga pärast pausi ma enam sellisesse hoogu polegi jõudnud kui enne. Tahtsin kindlasti joosta MM-il ning selleks pidin jalga hoidma, muidu ei oleks olnud võimalustki koondisesse saamiseks.
Aeroobse poole hoidmiseks sõitsin ratast, aga nagu selgus, siis rattasõit mulle võistlushooajal ei sobi. Jalgadest kaob jooksutunnetus kiiresti ära, kahjuks sellest sain aru alles töö käigus kui võistluselt võistlusele minnes oli midagi valesti. Lihtsalt ei liikunud enam normaalselt edasi...
MM Itaalias (sprint Veneetsias, laager mägedes):
Läksin sinna mõtete ja tundega, et tegelikult ei ole vorm nii halb. Veneetsias trenni tehes tekkis täitsa hea tunne ja olin suhteliselt enesekindel finaali pääsemise suhtes, kuid kahjuks läks teisiti.
Võistluspäeva hommikul oli enesetunne imelik. Vaim oli soorituseks valmis, aga keha täiesti väsinud. Soojenduse ajal läks asi täitsa heaks. Vahetult enne rajale minekut tegin suure vea: sisendasin endale, et võta rahulikult, vaata parimad valikud välja, kiirustada pole mõtet.
See taktika oli nii vale, kui olla sai. Esiteks jooksin aeglasemalt kui eelnevates trennides ja kõigele lisaks lasin ennast kaasvõistlejatest mitu korda häirida ja tegin ikka erilisi poognaid. Finišisse jõudes lootsin küll edasipääsule, aga sisimas teadsin, et see polnud õige asi. Nii see finaal minu jaoks seekord suletuks jäi.
Ikka eriti vastik oli pärast olla ning praegugi kõike seda meenutades mõtlen, et kuidas saab üks inimene nii loll olla. Esimest korda jäin põhiklassis tiitlivõistlustel finaalist välja. Masendav.
Paadiga trenni (taamal Venice):
Veneetsia sprintidelt sõitsime mõne tunni kaugusele mägedesse - Lavaronesse. Seal pesitsesin koos "metsakoondisega" ülejäänud MM-i aja.
Kaks päeva pärast individuaalset sprindivõistlust toimus esimene sega-sprinditeade MM-ide ajaloos. Eesti võistkond oli koosseisus: Evely Kaasiku, ma, Kristo ja Liis Johanson. Vahetuse sain Evelylt üle 25. positsioonil. Asusin eesolevaid võistkondi püüdma ning algus oli mõnus, tõusin ilusasti ja siis see juhtus. Kaardil märgitud keeluala, mis pidi olema piiratud lintidega, ei olnud piiratud lintidega ning endale tundus nagu oleks jooksnud läbi keeluala. Olin vist liiga aus poiss ja keerasin otsa ringi, jooksin tagasi ja läksin siis nö õigemast kohast. See tähendas suurt kaotust ning grupp, mida ma vedasin sai eest ära. Üritasin küll kinni püüda neid, aga see tõmbas organismi nii kinni, et kole lausa. Sellele vaatamata tõstsin võistkonda kahe koha võrra. Jama, et isegi MM-i korraldajad ei suuda võistlust normaalselt läbi viia (meenutades Euroopa MV-d). Lõunamaade asi vist...
Edasised päevad mägedes kulgesid minu jaoks trenni tehes ja omadele kaasa elades. Kuna kõik trennid toimusid jalgade peal olles, siis iga päevaga liikusin paremini edasi. Tundsin elus esimest korda, kuidas konkreetselt iga trenn andis jõudu juurde ja tõusud said varasemast kiiremini läbi. Viimasel trennipäeval jooksin mõõduka tempoga naiste tavaraja raja peaaegu nende võitja ajaga. Vähemalt naistele teeks võistlustel ära :)
Kahjuks see jooksmine ja orienteerumine jalavalu ära ei võtnud ning Eestisse tagasi jõudes läks kõik vana rada edasi. Üritasin küll kvaliteetsete trennidega soovitud arengut saavutada, aga talvised-kevadised rasvad olid kadunud ja nii väheste jooksuliigutuste peale mina ei suutnud ennast käima tõmmata.
Imetlen neid sportlasi, kes suudavad ratta, suusa või ujumise pealt võistlustel kiiresti joosta!
Siit praegu lõpetan ning homme pärast Soome MV sprinti kirjutan juba 4. koha augustist ja käimasolevast septembrist.
Head ööd ja stay tuned!
Eelmises postituses kirjutasin, on mul sellel aastal probleeme parema jala kannaga. Sama mure pole ära kadunud ning seoses sellega on olnud paremaid ja halvemaid päevi. Põhiline probleem on, et trenni ei ole saanud päris nii teha, nagu vaja. Ja see omakorda avaldab mõju tulemustele. Nii on ikka jõle halb tegutseda, kui poole aasta peale on u 5 hommikut, kus jalg ei valuta ja esimesed 3min jalgade peal olles ei pea lonkama.
Kirjutan nüüd vähe enda jaoks meeldejäävamatest võistlustest/trennidest sellel suvel.
Eesti MV lühirada:
Pärast 10-milat tegin meeletule valule paar nädalat normaalselt trenni teha ning tulemuseks formuleerus see lühiraja eestikatel.
Tulemuseks oli senise elu parim koht meesteklassi individuaalsel metsadistantsil - auhinnaline 2. koht.
Enne starti olin kuidagi teistsugune kui tavaliselt, mõtted ei olnud tulemusele suunatud, vaid olin valmis orienteerumist nautima. Ilm oli ilus ja meeleolu hea. Õnnestus teha tehniliselt okei jooks, oli paar väiksemat kaldumist ja suutsin tempot hoida kontrolli all. Pärast Kristo nägemist läks asi rabedaks ja tuli sisse ka üks u 25sek viga. Aga noh, ega selle vea vältimine kulda poleks koju toonud. Kummaline oli see, et jalad liikusid sellel päeval nagu ise, kiiruse peale ei mõelnud üldse. Kindlasti oleks saanud rohkem surudes kiiremini joostud, aga kas siis oleks sama puhas jooks tulnud... Who will never know! - Andrus Värnik
Rada ja teekond:
Lõpuspurt oli korralik:
Mehed pikkuse järjekorras:
Pärast eestikaid tegin kaheks nädalaks täieliku pausi jooksmisest ja ravisin jalga. Kui Tartus üks arst (nime ei avalda) tahtis kohe pärat eestikaid opi teha, siis dr. Kaspar Rõivassepp Tallinnas ütles, et prooviks enne ikka mitte-operatsioonilisi vahendeid.
Ravist ja pausist oli nii palju kasu, et nüüd kadus trenni alguses valu u 3-5min. Enne läks 15-20min aega. Kahjuks aga pärast pausi ma enam sellisesse hoogu polegi jõudnud kui enne. Tahtsin kindlasti joosta MM-il ning selleks pidin jalga hoidma, muidu ei oleks olnud võimalustki koondisesse saamiseks.
Aeroobse poole hoidmiseks sõitsin ratast, aga nagu selgus, siis rattasõit mulle võistlushooajal ei sobi. Jalgadest kaob jooksutunnetus kiiresti ära, kahjuks sellest sain aru alles töö käigus kui võistluselt võistlusele minnes oli midagi valesti. Lihtsalt ei liikunud enam normaalselt edasi...
MM Itaalias (sprint Veneetsias, laager mägedes):
Läksin sinna mõtete ja tundega, et tegelikult ei ole vorm nii halb. Veneetsias trenni tehes tekkis täitsa hea tunne ja olin suhteliselt enesekindel finaali pääsemise suhtes, kuid kahjuks läks teisiti.
Võistluspäeva hommikul oli enesetunne imelik. Vaim oli soorituseks valmis, aga keha täiesti väsinud. Soojenduse ajal läks asi täitsa heaks. Vahetult enne rajale minekut tegin suure vea: sisendasin endale, et võta rahulikult, vaata parimad valikud välja, kiirustada pole mõtet.
See taktika oli nii vale, kui olla sai. Esiteks jooksin aeglasemalt kui eelnevates trennides ja kõigele lisaks lasin ennast kaasvõistlejatest mitu korda häirida ja tegin ikka erilisi poognaid. Finišisse jõudes lootsin küll edasipääsule, aga sisimas teadsin, et see polnud õige asi. Nii see finaal minu jaoks seekord suletuks jäi.
Ikka eriti vastik oli pärast olla ning praegugi kõike seda meenutades mõtlen, et kuidas saab üks inimene nii loll olla. Esimest korda jäin põhiklassis tiitlivõistlustel finaalist välja. Masendav.
Paadiga trenni (taamal Venice):
Veneetsia sprintidelt sõitsime mõne tunni kaugusele mägedesse - Lavaronesse. Seal pesitsesin koos "metsakoondisega" ülejäänud MM-i aja.
Kaks päeva pärast individuaalset sprindivõistlust toimus esimene sega-sprinditeade MM-ide ajaloos. Eesti võistkond oli koosseisus: Evely Kaasiku, ma, Kristo ja Liis Johanson. Vahetuse sain Evelylt üle 25. positsioonil. Asusin eesolevaid võistkondi püüdma ning algus oli mõnus, tõusin ilusasti ja siis see juhtus. Kaardil märgitud keeluala, mis pidi olema piiratud lintidega, ei olnud piiratud lintidega ning endale tundus nagu oleks jooksnud läbi keeluala. Olin vist liiga aus poiss ja keerasin otsa ringi, jooksin tagasi ja läksin siis nö õigemast kohast. See tähendas suurt kaotust ning grupp, mida ma vedasin sai eest ära. Üritasin küll kinni püüda neid, aga see tõmbas organismi nii kinni, et kole lausa. Sellele vaatamata tõstsin võistkonda kahe koha võrra. Jama, et isegi MM-i korraldajad ei suuda võistlust normaalselt läbi viia (meenutades Euroopa MV-d). Lõunamaade asi vist...
Edasised päevad mägedes kulgesid minu jaoks trenni tehes ja omadele kaasa elades. Kuna kõik trennid toimusid jalgade peal olles, siis iga päevaga liikusin paremini edasi. Tundsin elus esimest korda, kuidas konkreetselt iga trenn andis jõudu juurde ja tõusud said varasemast kiiremini läbi. Viimasel trennipäeval jooksin mõõduka tempoga naiste tavaraja raja peaaegu nende võitja ajaga. Vähemalt naistele teeks võistlustel ära :)
Kahjuks see jooksmine ja orienteerumine jalavalu ära ei võtnud ning Eestisse tagasi jõudes läks kõik vana rada edasi. Üritasin küll kvaliteetsete trennidega soovitud arengut saavutada, aga talvised-kevadised rasvad olid kadunud ja nii väheste jooksuliigutuste peale mina ei suutnud ennast käima tõmmata.
Imetlen neid sportlasi, kes suudavad ratta, suusa või ujumise pealt võistlustel kiiresti joosta!
Siit praegu lõpetan ning homme pärast Soome MV sprinti kirjutan juba 4. koha augustist ja käimasolevast septembrist.
Head ööd ja stay tuned!
Friday, May 2, 2014
Tippu, auku ja augu servale
Sellise huvitava pealkirjaga saab võtta kokku minu treeningud ja võistlused alates aprilli algusest.
Tahtsin küll varem enda tegemisi kajastada, kuid meeleolu ei ole olnud just kõige parem ja endal on ebameeldiv halbadest asjadest kirjutada.
Tipus:
Alustame heast. Viimases laagris enne Euroopa meistrivõistlusi läks kõik nii nagu vaja ja võib-olla isegi natuke paremini kui ootasin. Nimelt tegin selles laagris arvatavasti oma elu parimad orienteerumistrennid. Päris nii kiiresti ei liikunud kui võistlustel, aga seeeest tehniliselt läks kõik hästi (vähemalt minu kohta).
Paar kaarti koos teekonnaga. (Teisel kaardil keskmine kiirus mööda jooksutrajektoori 4'19/km)
Augus:
Ja nüüd halvast. 6. aprillil oli kõik ilusti paigas, kerge trenn, pulsid ja liikumiskiirused omavahel korras ja siis 7. aprilli hommikul ärgates kurk valus ja enesetunne imelik. Mõtlesin, et mis seal ikka, EM-iks saan terveks, aga võta näpust, ei saanud. Terve euroopakate aja (u 10 päeva) olin palavikus ja liikusin ringi nagu unes, alles lõpus hakkas asi normaliseeruma, aga haigus oli oma jälje jätnud. Ütleme nii, et päris närvi ajas see olukord. Teed trenni, käid laagrites ja siis paar päeva enne võistlusi jääd haigeks. Kahjuks seekord siis nii, aga hooaja peaeesmärgid on seotud ikkagi suvise MM-iga ja enne seda teen asju teistmoodi.
Paar pilti ka:
Seekord turist.
Lissabonis enne kojulendu
Eestisse tagasi tulles auku kukkumine jätkus. 19. aprillil toimus järjekordne Jüriööjooks. Ütleme etteruttavalt ära, et sellist lõpplahendust ma ei osanud ette näha. Minule usaldati viimane vahetus, mida ma nt eelmisel aastal okeilt jooksin. Esimesed 4 vahetust kulgesid põnevalt ja pinge püsis. Outi Ojanen andis mulle vahetuse üle esimesena, u 5sek eduga jälitaja, Andreas Kraasi, ees. Kristo ütles, et ma peaks kohe alguses kiiresti minema. Mõeldud, tehtud. Jooksin esimese paunaga tal u 1'20 eest ning edasine on juba katastroof, mille sisu mõnele olen avanud ja nüüd teen seda ka teistega.
8. punkti joostes kõik klapib, tean täpselt kus olen, vaatan kaardi pealt: nii, punkti nr 58. Näen, et üks punkt on täpselt minu teel, alguses mõtlen, et ei hakka vaatamagi, mis nr on. Otustan ümber ja üllatuseks näen, ohooo nr 58. Kas punkt on valesti? Vaatan uuesti kaarti, nr 58. Võtan punkti, jooksen punktist ära, saan aru, et ükski asi ei klapi, aga punkt oli nr 58 nagu ka minu kaardil. Finišis selgus aga, et minul oli 59. Praegu kirjutades vaatan, et miks ei oleks võinud numbrite kujud olla sellised nagu näiteks selles postituses, poleks midagi halvasti läinud. Jooks ise läks üle kivide ja kändude, esimese osa vaatepunktini läbisin rahuldavalt, kuid teisel poolel ei saanud kuidagi suunda klappima ning hindasin vahemaid valesti. Samas rajal teadsin kogu aeg, et ma lõpetan esimesena, isegi siis kui Timo oleks mu kinni püüdnud. Kui finišis öeldi, et võtsin vale punkti, siis oli tunne nagu maailma variseks kokku. Olin üks nukramaid kui mitte kõige nukram kuju Nelijärve kandis. See oli mu elu esimene vale punkti võtmine (vähemalt minu mälu järgi). Eks ole näha, kas järgmistel aastatel Jüriööl jooksen...
Augu servale:
Tartus olles läks iga päevaga rahulikel jooksudel enesetunne paremaks ning taastumine haigusest toimus võrdlemisi okeilt.
Nädala lõpus olin omadega juba Soomes Salo lähedal võistlemas. Kevadisel mõõduvõtul - Finnspringil. Esimene päev oli lühendatud tavarada, mida läksin alguses jooksma nagu võistlust, aga pärast esimest punkti võtsin hoo maha ja kulgesin huvitavaid teevalikuid tehes lõpuni. Achilleus valutas kivisel maastikul liiga palju ja tahtsin hoida ennast järgmise päeva teatevõistluseks. Muidu lõpetasin enda jooksu mõneti üllataval 7. kohal. Ise arvasin rajal, et olen ikka tagumises otsas.
Teade (4-liikmelised võistkonnad). Jooksin Koovee esimeses võistkonnas viimast vahetust. Võistkond oli taktikaliselt hästi kokku pandud ning metsa sain 3. kohal 1'20 teisest kohast (Hiidenkiertäjät) hiljem. Esimene võistkond (Vaajakosken Terä) oli selleks ajaks juba pikalt eest läinud. Alustasin rahulikult eesmärgiga vältida suuri vigu. Etapiajad väljendavad ka reaalsust: väikesed kaldumised, mõnus edasiliikumine. Ebakindlaks muutusin pärast seda kui 9. punkti joostes möödusin HiKi viimase vahetuse mehest. Ei oskagi öelda, miks sellest ennast häirida lasin. Viimase 1/4 alguses lasin temal vedada, panin enda plaanid paika ning ründasin taktikaliselt õigel ajal. Lõpusirgel sain teada, et Terä meestkonna viimase vahetuse mees jättis punkti vahele ning nii saimegi ilusti võistkonnakaaslastega finišisirgel võitu ka tähistada. Ütleme nii, et äärmiselt mõnus oli kohe esimesel natuke suuremal võistlusel uue klubi eest võistkond võitjana üle finišijoone tuua.
Mansa (vasakult): ma (4), Ari-Pekka Lassila (1), Topias Tiainen (3), Topi Anjala (2).
Pilt kellegi kännykäst:
Täna ütles juunioride maailmameister, Topias, et tal oli veel kolm päeva pärast võistlust mõnus irve näos.
Järgmised päevad veetsin ema juures Tamperes trenni tehes. Kui nüüd täiesti aus olla, siis on täiesti uskumatu kui head treeningvõimalused ikka soomlastel on. Iga linna ümber on jooksurajad, orienteerumiskaardid, ole ainult mees ja treeni. Tartu-Tõrvandi vahelist ala ja Soome olusid omavahel ikka võrrelda ei saa.
1. mail oli Turu lähedal sprindivõistlus, kus olid isegi kaamerad ja telemehed kohal. Hommikul lumesajus ja külmas olid kvalifikatsioonid, kust sain ilma suuremate pingutustega kindlalt edasi finaali. Finaal oli sama päeva pärastlõunal. Tegin korraliku soojenduse ning achilleuse valu kadus jooksu ajaks ära. Alguses jõudsin joosta suhteliselt hästi, aga arvatavasti mõte polnud kohanenud veel nii kiirete jalgadega ning tegin seetõttu päris palju vigu. Kokku u 45-50 sek. Kahju, et ei suutnud vigadeta jooksu teha, oleks täiesti korraliku resultaadi saanud ning arvatavasti ka kohalikku televisooni. Aga vähemalt jalad liikusid juba paremini kui euroopakatel. Hea märk haigusest taastumisest.
Hetkel olen Rootsi pinnal Eksjö lähedal ning homme õhtul algab 10mila nimeline teatevõistlus. Võistkonnad koosnevad 10-st mehest. Start antakse 19.30 Rootsi aja järgi ja esimene võistkond peaks lõpetama pühapäeva hommikul u 7 ajal ehk terve öö valatakse higi ning antakse jalgadele valu. Mina jooksen Koovee esimeses võistkonnas 2. vahetust. Eks ole näha, mis koha peal lõpetame. Paar head meest on haiged või vigastatud, aga see ei tähenda, et võistkond kehv oleks. GO KOOVEE!
Eestisse tagasi tulles saan loodetavasti achilleusevaludest ka lahti ning korralikult trenni teha. Kopp on ees sellest läbi valu jooksmisest. Kaua võib?!
Lõpetuseks üks täiesti spontaanne pilt kutsikast (pilt internetist)
Praeguseks kõik,
ciao!
Tahtsin küll varem enda tegemisi kajastada, kuid meeleolu ei ole olnud just kõige parem ja endal on ebameeldiv halbadest asjadest kirjutada.
Tipus:
Alustame heast. Viimases laagris enne Euroopa meistrivõistlusi läks kõik nii nagu vaja ja võib-olla isegi natuke paremini kui ootasin. Nimelt tegin selles laagris arvatavasti oma elu parimad orienteerumistrennid. Päris nii kiiresti ei liikunud kui võistlustel, aga seeeest tehniliselt läks kõik hästi (vähemalt minu kohta).
Paar kaarti koos teekonnaga. (Teisel kaardil keskmine kiirus mööda jooksutrajektoori 4'19/km)
Augus:
Ja nüüd halvast. 6. aprillil oli kõik ilusti paigas, kerge trenn, pulsid ja liikumiskiirused omavahel korras ja siis 7. aprilli hommikul ärgates kurk valus ja enesetunne imelik. Mõtlesin, et mis seal ikka, EM-iks saan terveks, aga võta näpust, ei saanud. Terve euroopakate aja (u 10 päeva) olin palavikus ja liikusin ringi nagu unes, alles lõpus hakkas asi normaliseeruma, aga haigus oli oma jälje jätnud. Ütleme nii, et päris närvi ajas see olukord. Teed trenni, käid laagrites ja siis paar päeva enne võistlusi jääd haigeks. Kahjuks seekord siis nii, aga hooaja peaeesmärgid on seotud ikkagi suvise MM-iga ja enne seda teen asju teistmoodi.
Paar pilti ka:
Seekord turist.
Lissabonis enne kojulendu
Eestisse tagasi tulles auku kukkumine jätkus. 19. aprillil toimus järjekordne Jüriööjooks. Ütleme etteruttavalt ära, et sellist lõpplahendust ma ei osanud ette näha. Minule usaldati viimane vahetus, mida ma nt eelmisel aastal okeilt jooksin. Esimesed 4 vahetust kulgesid põnevalt ja pinge püsis. Outi Ojanen andis mulle vahetuse üle esimesena, u 5sek eduga jälitaja, Andreas Kraasi, ees. Kristo ütles, et ma peaks kohe alguses kiiresti minema. Mõeldud, tehtud. Jooksin esimese paunaga tal u 1'20 eest ning edasine on juba katastroof, mille sisu mõnele olen avanud ja nüüd teen seda ka teistega.
8. punkti joostes kõik klapib, tean täpselt kus olen, vaatan kaardi pealt: nii, punkti nr 58. Näen, et üks punkt on täpselt minu teel, alguses mõtlen, et ei hakka vaatamagi, mis nr on. Otustan ümber ja üllatuseks näen, ohooo nr 58. Kas punkt on valesti? Vaatan uuesti kaarti, nr 58. Võtan punkti, jooksen punktist ära, saan aru, et ükski asi ei klapi, aga punkt oli nr 58 nagu ka minu kaardil. Finišis selgus aga, et minul oli 59. Praegu kirjutades vaatan, et miks ei oleks võinud numbrite kujud olla sellised nagu näiteks selles postituses, poleks midagi halvasti läinud. Jooks ise läks üle kivide ja kändude, esimese osa vaatepunktini läbisin rahuldavalt, kuid teisel poolel ei saanud kuidagi suunda klappima ning hindasin vahemaid valesti. Samas rajal teadsin kogu aeg, et ma lõpetan esimesena, isegi siis kui Timo oleks mu kinni püüdnud. Kui finišis öeldi, et võtsin vale punkti, siis oli tunne nagu maailma variseks kokku. Olin üks nukramaid kui mitte kõige nukram kuju Nelijärve kandis. See oli mu elu esimene vale punkti võtmine (vähemalt minu mälu järgi). Eks ole näha, kas järgmistel aastatel Jüriööl jooksen...
Augu servale:
Tartus olles läks iga päevaga rahulikel jooksudel enesetunne paremaks ning taastumine haigusest toimus võrdlemisi okeilt.
Nädala lõpus olin omadega juba Soomes Salo lähedal võistlemas. Kevadisel mõõduvõtul - Finnspringil. Esimene päev oli lühendatud tavarada, mida läksin alguses jooksma nagu võistlust, aga pärast esimest punkti võtsin hoo maha ja kulgesin huvitavaid teevalikuid tehes lõpuni. Achilleus valutas kivisel maastikul liiga palju ja tahtsin hoida ennast järgmise päeva teatevõistluseks. Muidu lõpetasin enda jooksu mõneti üllataval 7. kohal. Ise arvasin rajal, et olen ikka tagumises otsas.
Teade (4-liikmelised võistkonnad). Jooksin Koovee esimeses võistkonnas viimast vahetust. Võistkond oli taktikaliselt hästi kokku pandud ning metsa sain 3. kohal 1'20 teisest kohast (Hiidenkiertäjät) hiljem. Esimene võistkond (Vaajakosken Terä) oli selleks ajaks juba pikalt eest läinud. Alustasin rahulikult eesmärgiga vältida suuri vigu. Etapiajad väljendavad ka reaalsust: väikesed kaldumised, mõnus edasiliikumine. Ebakindlaks muutusin pärast seda kui 9. punkti joostes möödusin HiKi viimase vahetuse mehest. Ei oskagi öelda, miks sellest ennast häirida lasin. Viimase 1/4 alguses lasin temal vedada, panin enda plaanid paika ning ründasin taktikaliselt õigel ajal. Lõpusirgel sain teada, et Terä meestkonna viimase vahetuse mees jättis punkti vahele ning nii saimegi ilusti võistkonnakaaslastega finišisirgel võitu ka tähistada. Ütleme nii, et äärmiselt mõnus oli kohe esimesel natuke suuremal võistlusel uue klubi eest võistkond võitjana üle finišijoone tuua.
Mansa (vasakult): ma (4), Ari-Pekka Lassila (1), Topias Tiainen (3), Topi Anjala (2).
Pilt kellegi kännykäst:
Täna ütles juunioride maailmameister, Topias, et tal oli veel kolm päeva pärast võistlust mõnus irve näos.
Järgmised päevad veetsin ema juures Tamperes trenni tehes. Kui nüüd täiesti aus olla, siis on täiesti uskumatu kui head treeningvõimalused ikka soomlastel on. Iga linna ümber on jooksurajad, orienteerumiskaardid, ole ainult mees ja treeni. Tartu-Tõrvandi vahelist ala ja Soome olusid omavahel ikka võrrelda ei saa.
1. mail oli Turu lähedal sprindivõistlus, kus olid isegi kaamerad ja telemehed kohal. Hommikul lumesajus ja külmas olid kvalifikatsioonid, kust sain ilma suuremate pingutustega kindlalt edasi finaali. Finaal oli sama päeva pärastlõunal. Tegin korraliku soojenduse ning achilleuse valu kadus jooksu ajaks ära. Alguses jõudsin joosta suhteliselt hästi, aga arvatavasti mõte polnud kohanenud veel nii kiirete jalgadega ning tegin seetõttu päris palju vigu. Kokku u 45-50 sek. Kahju, et ei suutnud vigadeta jooksu teha, oleks täiesti korraliku resultaadi saanud ning arvatavasti ka kohalikku televisooni. Aga vähemalt jalad liikusid juba paremini kui euroopakatel. Hea märk haigusest taastumisest.
Hetkel olen Rootsi pinnal Eksjö lähedal ning homme õhtul algab 10mila nimeline teatevõistlus. Võistkonnad koosnevad 10-st mehest. Start antakse 19.30 Rootsi aja järgi ja esimene võistkond peaks lõpetama pühapäeva hommikul u 7 ajal ehk terve öö valatakse higi ning antakse jalgadele valu. Mina jooksen Koovee esimeses võistkonnas 2. vahetust. Eks ole näha, mis koha peal lõpetame. Paar head meest on haiged või vigastatud, aga see ei tähenda, et võistkond kehv oleks. GO KOOVEE!
Eestisse tagasi tulles saan loodetavasti achilleusevaludest ka lahti ning korralikult trenni teha. Kopp on ees sellest läbi valu jooksmisest. Kaua võib?!
Lõpetuseks üks täiesti spontaanne pilt kutsikast (pilt internetist)
Praeguseks kõik,
ciao!
Tuesday, March 25, 2014
Äratus talveunest.
Terve!
Väga palju aega on viimasest postitusest möödas ja pole laiemale üldsusele märku andnud enda tegemistest. Aga eks talv olegi suviste vastupidavusalade tegijatele üksinokitsemise aeg.
Üldiselt on talv kulgenud hästi, paar tagasilööki on olnud, kuid võrreldes eelmise aastaga suutsin pikki haigusi vältida ning selle võrra ka trenni rohkem teha. Lisaks korralikule treenitusele on minu jaoks sellel hooajal ka paar uut ja head asja ka. Nimelt olen nüüd sellest hooajast minu jaoks uues orienteerumisklubis - Koovee. Tegemist orienteerumisklubiga, mis tegutseb Tamperes. Klubivahetuse kasuks otsustasin seetõttu, et ema sai seal treeneri töökoha ning kui keegi lähikondlastest Tamperes elab siis saab ka lihtsamini seal laagrites käia. Lisaks oli vaja ka edasiseks individuaalseks arenguks mingisugust muutust.
Lisaks klubi muutustele on toimunud muutused ka toetajate seas. Ülimalt hea on teatada, et nüüd sllest hooajast saan lisaks varasematele toetajatele: Lasita Maja, ISC ja spordielamused.ee, teha koostööd Isostari ja Hals Tradinguga.
Isostari nimi ei vaja kellegile tutvustamist ja kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis eks Isostari toodete näol on tegemist ka ühtede parimate spordijookide ja -toitudega. Äärmiselt meeldiv on ka see, et need on väga heade hindadega ning neid saab ikka igast Eestimaa otsast. Leia endale lähim koht: http://www.isostar.ee/myygikohad.html. Iga kord kui Isostari joogipulbrit pudelisse panen tuleb meelde see, kuidas veel lasteaias käies sai aeg-ajalt vanemate tagant Isostari pulbrit näpuotsaga suhu pistetud. Good times!
Esimene ports seda head kraami!
Hals Trading on aga arvatavasti vähemtuntud nimi, kuid see ei tähenda, et nad kehvemad tegijad oleks. AS Hals Trading pakub sanitaartehnilisi tooteid ning need on ikka kvaliteetsed. Kui ei usu, vaata siit - www.hals.ee , proovi ja veendu ise.
Oled spordimees või niisama arvuti taga istuv magu?
Ütleme nii, et see talv olen ikka tugev spordipoiss olnud. Nii nagu enne öeldud sai, olen talvel korralikult trenni teinud ja suurenenud on just orienteerumise osakaal. Soojemas kliimas olen saanud võrreldes eelmiste talvedega rohkem harjutada ning nüüd on vaja asi tulemustesse üle kanda.
Esimese välislaagri tegin jaanuari lõpus, kui lendasime Kaisaga minu õeraasule Hispaaniasse/Gibraltarile külla. Päris mõnus oli suhteliselt õhukeste riietega joosta ning liikusin edasi ka okeilt. Kuna Kaia (ehk siis õde) elab o-kaartidest u 1-1,5h kaugusel, siis kaarditrenne palju ei kogunenud (16 päeva jooksul kokku 5), aga maitse sai suhu ja huvitav oli jälle normaalsetes tingimustes orienteeruda.
Koovee värvides Aafrika taustal.
Lihtsalt niisama pärdikutega kalju otsas.
Veebruari keskel olin omadega juba Portugalis (Aveiro lähedal) Koovee laagris. Laager kulges täitsa okeilt, kuid vahepeal olid treeningud häiritud kanna peal oleva limapauna tõttu. Nimelt see valutas. Aga midagi hullu polnud. Laagri põhirõhk oli orienteerumisel ja olen kindel, et see läks asja ette ning edasiminek toimus.
Sellega veel rändamine ei lõppenud. Portugalist reisisin edasi Türki, kus toimus esimene MK-etapp sellel hooajal. Distantsiks oli lühirada, mis on minu jaoks täielik achilleuse kand olnud. Kvalifikatsioonist sai edasi A-finaali 30 parimat, mis tähendas, et sinna saamine läheb päris tihedaks. Kahjuks läks esimene võistlustart aia taha, mingist hetkest alates kaldusin iga punktiga õigelt trajektoorilt ära. Ei oskagi öelda, mis juhtus. Arvatavasti tahtsin lihtsalt liiga palju seda finaalikohta ja ei suutnud oma jooksu teha. A-finaali ma igatahes ei saanud, kuid B-finaalis jagati ka veel 10 MK-punkti ning sealt tahtsin ka endale midagi napsata.
B-finaalis tuli sisse üks suurem viga ja paar väiksemat (kokku u 2min), kuid rahule jään lõpupaunaga, kus suutsin ikkagi võrdlemisi okeilt joosta ja B-finaali võitjalt, Timolt, võtsin peaaegu iga punktiga sekundeid tagasi. Kahjuks eelviimasesse punkti võttes ja välja joostes lasin ennast kaasvõistlejast häirida ning kaotasin natukene aega. B-finaalis oli 13., MK-punktidest jäi lahutama 44 sekundit. Varem pole ma lühirajal nii "hästi" jooksnud ning oli näha, et väikene areng on ikka toimunud (sellel talvel olen keskendunud rohkem lühirajale), kuid sisimas ootasin endalt paremat tulemust. Samas kohe ei saagi kõike saada ja pean veel vaeva nägema, et lühirajal korralike jookse teha.
Järgmisel päeval oli sprinditeade, kus võistkonnad toimetasid järjestuses: naine, mees, mees, naine. Rada oli planeeritud väga kiireks ning sellel päeval sellel hetkel see mulle ei sobinud kohe üldse. Jalad keeldusid kiiresti jooksmast (juba soojendus ei tõotanud head), kuid eelmisel õhtul kui Kristoga sprindi modelit jooksime ja mõne kiirenduse tegime, olid jalad ülihead ning tunne oli nagu hõljuks mööda asfalti. Seda ei oska öelda, mille pärast just sellel pühapäeval Türgis ei suutnud edasi liikuda. Kas lihtsalt jõudis väsimus eelnevatest laagritest ja võistlustest ühe ööga kohale ning olukorda võimendas halb uni (mõtted olid sprindi peal ja ootasin juba kiiresti jooksmist) või juhtus midagi muud. Igatahes liikusin nagu tigu ning kusagilt ei olnud seda jaksu võtta. Samas muidu oli selline formaat põnev ning minule meeldis, kuigi rada oleks võinud olla huvitavam.
Eesti esimene sprinditeate võisa
Pärast võistlusi Türgi Olümposel.
Eestisse tagasi jõudes ravisin enda jalga ning võtsin nädalakese rahulikumalt (käisin ujumas ja tegin lühikesi jooksuotsi), et keha taastuks ning edasised treeningud möödusid Euroopa MV silme ees terendamas. Viisin suure osa treeninguid Vooremäele üle, et saaks natukene tõusukest ka ja juba järgmisel nädalal oli tunda kuidas küngastest kergemini üle liikusin. Tegi lausa meele rõõmsaks :)
Viimane peatükk enne Portugalis toimuvaid Euroopa meistrivõistlusi.
23. märtsil olin jälle lennuki peal ning suund oli uuesti Portugal ja kohaks see sama Koovee laager. Siin olen kuni 4. aprillini ja seejärel juba Lissaboni lähedusse, kus toimuvad selle aasta euroopakad. Alguses oli plaan minna Hispaaniasse MK-le, kuid kuna see oleks suhteliselt kalliks läinud, siis otsustasin pigem keskenduda treenimisele ja tähtsamateks võistlusteks valmistuda.
Eile (24. märtsil) sain järjekordselt tähistada sünnipäeva laagris. Kui noorena sai koolivaheaegadel Eestis erinevates kohtades kambakesti metsades mütatud, siis nüüd on muutunud nii laagripaigad kui ka eesmärgid, kuid samas üldeesmärk, saada paremaks orienteerujaks, on säilinud.
Lõpetame selle pika jutu ära nüüd ja eks edaspidi hakkan ülevaateid tihedamalt andma.
Seniks aga, olgem mõnusad!
Väga palju aega on viimasest postitusest möödas ja pole laiemale üldsusele märku andnud enda tegemistest. Aga eks talv olegi suviste vastupidavusalade tegijatele üksinokitsemise aeg.
Üldiselt on talv kulgenud hästi, paar tagasilööki on olnud, kuid võrreldes eelmise aastaga suutsin pikki haigusi vältida ning selle võrra ka trenni rohkem teha. Lisaks korralikule treenitusele on minu jaoks sellel hooajal ka paar uut ja head asja ka. Nimelt olen nüüd sellest hooajast minu jaoks uues orienteerumisklubis - Koovee. Tegemist orienteerumisklubiga, mis tegutseb Tamperes. Klubivahetuse kasuks otsustasin seetõttu, et ema sai seal treeneri töökoha ning kui keegi lähikondlastest Tamperes elab siis saab ka lihtsamini seal laagrites käia. Lisaks oli vaja ka edasiseks individuaalseks arenguks mingisugust muutust.
Lisaks klubi muutustele on toimunud muutused ka toetajate seas. Ülimalt hea on teatada, et nüüd sllest hooajast saan lisaks varasematele toetajatele: Lasita Maja, ISC ja spordielamused.ee, teha koostööd Isostari ja Hals Tradinguga.
Isostari nimi ei vaja kellegile tutvustamist ja kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis eks Isostari toodete näol on tegemist ka ühtede parimate spordijookide ja -toitudega. Äärmiselt meeldiv on ka see, et need on väga heade hindadega ning neid saab ikka igast Eestimaa otsast. Leia endale lähim koht: http://www.isostar.ee/myygikohad.html. Iga kord kui Isostari joogipulbrit pudelisse panen tuleb meelde see, kuidas veel lasteaias käies sai aeg-ajalt vanemate tagant Isostari pulbrit näpuotsaga suhu pistetud. Good times!
Esimene ports seda head kraami!
Hals Trading on aga arvatavasti vähemtuntud nimi, kuid see ei tähenda, et nad kehvemad tegijad oleks. AS Hals Trading pakub sanitaartehnilisi tooteid ning need on ikka kvaliteetsed. Kui ei usu, vaata siit - www.hals.ee , proovi ja veendu ise.
Oled spordimees või niisama arvuti taga istuv magu?
Ütleme nii, et see talv olen ikka tugev spordipoiss olnud. Nii nagu enne öeldud sai, olen talvel korralikult trenni teinud ja suurenenud on just orienteerumise osakaal. Soojemas kliimas olen saanud võrreldes eelmiste talvedega rohkem harjutada ning nüüd on vaja asi tulemustesse üle kanda.
Esimese välislaagri tegin jaanuari lõpus, kui lendasime Kaisaga minu õeraasule Hispaaniasse/Gibraltarile külla. Päris mõnus oli suhteliselt õhukeste riietega joosta ning liikusin edasi ka okeilt. Kuna Kaia (ehk siis õde) elab o-kaartidest u 1-1,5h kaugusel, siis kaarditrenne palju ei kogunenud (16 päeva jooksul kokku 5), aga maitse sai suhu ja huvitav oli jälle normaalsetes tingimustes orienteeruda.
Koovee värvides Aafrika taustal.
Lihtsalt niisama pärdikutega kalju otsas.
Veebruari keskel olin omadega juba Portugalis (Aveiro lähedal) Koovee laagris. Laager kulges täitsa okeilt, kuid vahepeal olid treeningud häiritud kanna peal oleva limapauna tõttu. Nimelt see valutas. Aga midagi hullu polnud. Laagri põhirõhk oli orienteerumisel ja olen kindel, et see läks asja ette ning edasiminek toimus.
Sellega veel rändamine ei lõppenud. Portugalist reisisin edasi Türki, kus toimus esimene MK-etapp sellel hooajal. Distantsiks oli lühirada, mis on minu jaoks täielik achilleuse kand olnud. Kvalifikatsioonist sai edasi A-finaali 30 parimat, mis tähendas, et sinna saamine läheb päris tihedaks. Kahjuks läks esimene võistlustart aia taha, mingist hetkest alates kaldusin iga punktiga õigelt trajektoorilt ära. Ei oskagi öelda, mis juhtus. Arvatavasti tahtsin lihtsalt liiga palju seda finaalikohta ja ei suutnud oma jooksu teha. A-finaali ma igatahes ei saanud, kuid B-finaalis jagati ka veel 10 MK-punkti ning sealt tahtsin ka endale midagi napsata.
B-finaalis tuli sisse üks suurem viga ja paar väiksemat (kokku u 2min), kuid rahule jään lõpupaunaga, kus suutsin ikkagi võrdlemisi okeilt joosta ja B-finaali võitjalt, Timolt, võtsin peaaegu iga punktiga sekundeid tagasi. Kahjuks eelviimasesse punkti võttes ja välja joostes lasin ennast kaasvõistlejast häirida ning kaotasin natukene aega. B-finaalis oli 13., MK-punktidest jäi lahutama 44 sekundit. Varem pole ma lühirajal nii "hästi" jooksnud ning oli näha, et väikene areng on ikka toimunud (sellel talvel olen keskendunud rohkem lühirajale), kuid sisimas ootasin endalt paremat tulemust. Samas kohe ei saagi kõike saada ja pean veel vaeva nägema, et lühirajal korralike jookse teha.
Järgmisel päeval oli sprinditeade, kus võistkonnad toimetasid järjestuses: naine, mees, mees, naine. Rada oli planeeritud väga kiireks ning sellel päeval sellel hetkel see mulle ei sobinud kohe üldse. Jalad keeldusid kiiresti jooksmast (juba soojendus ei tõotanud head), kuid eelmisel õhtul kui Kristoga sprindi modelit jooksime ja mõne kiirenduse tegime, olid jalad ülihead ning tunne oli nagu hõljuks mööda asfalti. Seda ei oska öelda, mille pärast just sellel pühapäeval Türgis ei suutnud edasi liikuda. Kas lihtsalt jõudis väsimus eelnevatest laagritest ja võistlustest ühe ööga kohale ning olukorda võimendas halb uni (mõtted olid sprindi peal ja ootasin juba kiiresti jooksmist) või juhtus midagi muud. Igatahes liikusin nagu tigu ning kusagilt ei olnud seda jaksu võtta. Samas muidu oli selline formaat põnev ning minule meeldis, kuigi rada oleks võinud olla huvitavam.
Eesti esimene sprinditeate võisa
Pärast võistlusi Türgi Olümposel.
Eestisse tagasi jõudes ravisin enda jalga ning võtsin nädalakese rahulikumalt (käisin ujumas ja tegin lühikesi jooksuotsi), et keha taastuks ning edasised treeningud möödusid Euroopa MV silme ees terendamas. Viisin suure osa treeninguid Vooremäele üle, et saaks natukene tõusukest ka ja juba järgmisel nädalal oli tunda kuidas küngastest kergemini üle liikusin. Tegi lausa meele rõõmsaks :)
Viimane peatükk enne Portugalis toimuvaid Euroopa meistrivõistlusi.
23. märtsil olin jälle lennuki peal ning suund oli uuesti Portugal ja kohaks see sama Koovee laager. Siin olen kuni 4. aprillini ja seejärel juba Lissaboni lähedusse, kus toimuvad selle aasta euroopakad. Alguses oli plaan minna Hispaaniasse MK-le, kuid kuna see oleks suhteliselt kalliks läinud, siis otsustasin pigem keskenduda treenimisele ja tähtsamateks võistlusteks valmistuda.
Eile (24. märtsil) sain järjekordselt tähistada sünnipäeva laagris. Kui noorena sai koolivaheaegadel Eestis erinevates kohtades kambakesti metsades mütatud, siis nüüd on muutunud nii laagripaigad kui ka eesmärgid, kuid samas üldeesmärk, saada paremaks orienteerujaks, on säilinud.
Lõpetame selle pika jutu ära nüüd ja eks edaspidi hakkan ülevaateid tihedamalt andma.
Seniks aga, olgem mõnusad!
Sunday, November 3, 2013
Kohe-kohe saab uuesti trenni teha!
Olen blogi liiga pikaks ajaks unarusse jätnud ja praegu on viimane aeg see viga parandada!
2. Kütioru maastikujooks:
Eestikatega ei saanud minu hooaeg veel läbi. 21. septembril käisin 2. Kütioru maastikujooksul. Mis on minu arust Eesti kõige raskem jooksuvõistlus (kell näitas 453m tõusu). Raskeks teeb trass, mis paneb just vaimse poole proovile. Rajal on kaks pikka ja piisavalt järsku tõusu, mis algavad täiesti oru põhjast ning kus peab võitlema iseendaga, et kõndima ei hakkaks. Just see teebki Kütioru jooksu eriti nauditavaks. Rajal on raske, kuid finišis ülimõnus. Soovitan kõigil järgmisel aastal osa võtta!
Võistlus ise läks nii nagu plaanitud, taktika töötas ning põhimõtteliselt kolme suurema tõusuga sain Ivar Ivanoviga vaheks 42,2sek.
Aeg 35'08 oli kaks sekundit kiirem kui eelmisel aastal. Eelmine kord jooksin terve raja koos Raido Ränkeliga, seekord aga üksi. Olukord andis märku, et vorm on parem ning ekideni eestikatele saan enesekindlamalt peale minna.
Viimase tõusu lõpus enam nii hea hoog ei olnud.
Essa on alati mõnus olla! :)
EMV ekideni jooksus:
Nädal hiljem olid Eesti meistrivõistlused ekideni jooksus (42,195km teade 6-liikmelise võistkonnaga). Plaan oli eelmise aasta viga parandada ning see uus Eesti rekord ikka ära joosta. Ilmaolud soosisid meid ja uus Eesti rekord ekideni jooksus on 2:09:59. Mina jooksin eelviimast vahetust (5km). Aeg oli 15.58. Ise lootsin küll u 20sek paremat aega, kuid kaks nädal varem tekkinud põlverike rikkus olukorra suhteliselt palju. Vasakus põlves oli meeletu valu. Kuid mis seal ikka, ülirahul olen ikkagi! Eesti rekordi sünnile ei ole orienteerujal just iga päev võimalik kaasa aidata! Sellega olen ma ka vist esimene orienteeruja Eestis, kes sellise tähiseni jõudis... Järgmisel aastal läheme Loskutovi rekordi järele!
Harry oli pildistamise ajal ilmselgelt rahul! Kaks Eesti reksi
Laager Põhja-Itaalias:
Juba paar päeva hiljem lendasime Kristoga Itaalia poole. Sihtpunkt oli Lavarone, kus oli meie kodu järgmiseks 11-ks päevaks. Spordihuvilised teavad kindlasti ühte kuulsamat linna Lavarone lähedal, Asiago. Seal piirkonnas toimuvad järgmise aasta maailmameistrivõistlused ning me käisime olukorraga tutvumas.
Mõned päevad hiljem liitusid meiega Lauri ja Annika. Ülejäänud päevad kulgesid trennide rütmis ja ütleme nii, et ühtegi kerget o-trenni ei olnudki, sest lihtsa eestlase jaoks kogunes tõusumeeterid ikka korralikult igas trennis. Äraütlemata huvitav oli ka Veneetsias orienteeruda. Veneetsias toimub MMil sprindi finaal. Trenn andis hea ettekujutuse eesootavast ning tehniliselt läks ka kõik hästi. (Ära ei eksinud!)
Pärast ülipõnevat trenni majade ja kanalite vahel.
Nüüd algab puhkuse viimane nädal ja 11. novembril hakkab minu jaoks uus ja huvitav ettevalmistusperiood. Seekord annan endast kõik, et tervena püsiksin ning loodetavasti lähevad asjad nii nagu peaks.
Eks hoian Teid olukorraga kursis!
Tänan ka kõiki enda toetajaid sellel hooajal!
Suurimad tänud: Lasita Maja, Ace Logistics, Dexal, ISC, spordielamused.ee, T-style, OK Ilves, TÜASK, Kangasala SK!
Ilma Teieta oleks see hooaeg väga raske kui mitte võimatu olnud!
Tehke siis ikka sporti ja olgem mõnusad!
2. Kütioru maastikujooks:
Eestikatega ei saanud minu hooaeg veel läbi. 21. septembril käisin 2. Kütioru maastikujooksul. Mis on minu arust Eesti kõige raskem jooksuvõistlus (kell näitas 453m tõusu). Raskeks teeb trass, mis paneb just vaimse poole proovile. Rajal on kaks pikka ja piisavalt järsku tõusu, mis algavad täiesti oru põhjast ning kus peab võitlema iseendaga, et kõndima ei hakkaks. Just see teebki Kütioru jooksu eriti nauditavaks. Rajal on raske, kuid finišis ülimõnus. Soovitan kõigil järgmisel aastal osa võtta!
Võistlus ise läks nii nagu plaanitud, taktika töötas ning põhimõtteliselt kolme suurema tõusuga sain Ivar Ivanoviga vaheks 42,2sek.
Aeg 35'08 oli kaks sekundit kiirem kui eelmisel aastal. Eelmine kord jooksin terve raja koos Raido Ränkeliga, seekord aga üksi. Olukord andis märku, et vorm on parem ning ekideni eestikatele saan enesekindlamalt peale minna.
Viimase tõusu lõpus enam nii hea hoog ei olnud.
Essa on alati mõnus olla! :)
EMV ekideni jooksus:
Nädal hiljem olid Eesti meistrivõistlused ekideni jooksus (42,195km teade 6-liikmelise võistkonnaga). Plaan oli eelmise aasta viga parandada ning see uus Eesti rekord ikka ära joosta. Ilmaolud soosisid meid ja uus Eesti rekord ekideni jooksus on 2:09:59. Mina jooksin eelviimast vahetust (5km). Aeg oli 15.58. Ise lootsin küll u 20sek paremat aega, kuid kaks nädal varem tekkinud põlverike rikkus olukorra suhteliselt palju. Vasakus põlves oli meeletu valu. Kuid mis seal ikka, ülirahul olen ikkagi! Eesti rekordi sünnile ei ole orienteerujal just iga päev võimalik kaasa aidata! Sellega olen ma ka vist esimene orienteeruja Eestis, kes sellise tähiseni jõudis... Järgmisel aastal läheme Loskutovi rekordi järele!
Harry oli pildistamise ajal ilmselgelt rahul! Kaks Eesti reksi
Laager Põhja-Itaalias:
Juba paar päeva hiljem lendasime Kristoga Itaalia poole. Sihtpunkt oli Lavarone, kus oli meie kodu järgmiseks 11-ks päevaks. Spordihuvilised teavad kindlasti ühte kuulsamat linna Lavarone lähedal, Asiago. Seal piirkonnas toimuvad järgmise aasta maailmameistrivõistlused ning me käisime olukorraga tutvumas.
Mõned päevad hiljem liitusid meiega Lauri ja Annika. Ülejäänud päevad kulgesid trennide rütmis ja ütleme nii, et ühtegi kerget o-trenni ei olnudki, sest lihtsa eestlase jaoks kogunes tõusumeeterid ikka korralikult igas trennis. Äraütlemata huvitav oli ka Veneetsias orienteeruda. Veneetsias toimub MMil sprindi finaal. Trenn andis hea ettekujutuse eesootavast ning tehniliselt läks ka kõik hästi. (Ära ei eksinud!)
Pärast ülipõnevat trenni majade ja kanalite vahel.
Nüüd algab puhkuse viimane nädal ja 11. novembril hakkab minu jaoks uus ja huvitav ettevalmistusperiood. Seekord annan endast kõik, et tervena püsiksin ning loodetavasti lähevad asjad nii nagu peaks.
Eks hoian Teid olukorraga kursis!
Tänan ka kõiki enda toetajaid sellel hooajal!
Suurimad tänud: Lasita Maja, Ace Logistics, Dexal, ISC, spordielamused.ee, T-style, OK Ilves, TÜASK, Kangasala SK!
Ilma Teieta oleks see hooaeg väga raske kui mitte võimatu olnud!
Tehke siis ikka sporti ja olgem mõnusad!
Wednesday, September 11, 2013
Eesti parim
Peatükk nimega: VÕIT!
Möödunud nädalavahetusel toimusid selle aasta Eesti meistrivõistlused sprindis. Läks nii nagu pidi ja ootasin.
Suutsin tiitlit kaitsta ning tõestasin, et olen teist aastat järjest Eesti parim orienteeruja sprindidistantsil. Hurraa!
Enne pühapäevast starti oli seis minu jaoks võrdlemisi ärev. Kahe Silla jooksul Pärnus pidin viimased 1,3km natukene kiiremini jooksma kui plaanisin, et väga suurde häbisse ei jääks ja võistlusest taastumine võttis seetõttu oodatust kauem aega. Olin omadega täiesti läbi ning normaalselt ei saanud magada mitu ööd.
Pühapäevaks asi normaliseerus, jalad olid enam-vähem värsked ja motivatsioon laes. Kuna teadsin, et ainult jooksus peaksin teistest kiirem olema, siis rajal proovisin vältida suuremaid vigu ehk kontrollida rohkem enda tegutsemist kaardiga. See ka suures plaanis õnnestus, kuid korralikust jooksust oli asi kaugel.
Palju rajale varu jäi:
10. punkt - 9 sek
11. punkt - 6 sek
12. punkt - 3 sek (kukkumine)
16. punkt - 5 sek
22. punkt - 6 sek
+ nipet-näpet liigsest kontrollimisest ja hoo maha võtmisest
Kokku: u 38sek
Kui nüüd asja õige pilguga vaadata, siis arenemisruumi on ja ka võitudest saab õppida. Tuleb lihtsalt rohkem investeerida sprindivõistlustesse. Saab liikumise sujuvamaks ja loodetavasti oskuse raja veatuks läbimiseks. Loomulikult olen väga rahul kullaga ning sellega, et suutsin just metsaosas teistest parem olla :)
Kullale!
Kõik mehed sama pikad
Järgmine võistlus minu jaoks on kas Soome MV lühirajal ja teates või siis Kütioru maastikujooks, kus õnnestus eelmisel aastal võitjana üle finišijoone tuisata.
Teemaväliselt veel seda, et 26. septembrist alates olen uuesti ülikoolis pinki nühkimas ehk sain Pärnu kolledžisse sisse. Lausa paremuselt 6. kohaga :). Õnneks ei pea seal üksi hakkama käima, vaid ka Kristo on väljavalitute seas. Saame õhtuti koos Jõulumäel trenni rassida.
Kummardan ka enda toetajate ees, ilma kelleta poleks ma kullani jõudnud.
Aitäh: Lasita Maja, Ace Logistics, Dexal ja ISC!
Möödunud nädalavahetusel toimusid selle aasta Eesti meistrivõistlused sprindis. Läks nii nagu pidi ja ootasin.
Suutsin tiitlit kaitsta ning tõestasin, et olen teist aastat järjest Eesti parim orienteeruja sprindidistantsil. Hurraa!
Enne pühapäevast starti oli seis minu jaoks võrdlemisi ärev. Kahe Silla jooksul Pärnus pidin viimased 1,3km natukene kiiremini jooksma kui plaanisin, et väga suurde häbisse ei jääks ja võistlusest taastumine võttis seetõttu oodatust kauem aega. Olin omadega täiesti läbi ning normaalselt ei saanud magada mitu ööd.
Pühapäevaks asi normaliseerus, jalad olid enam-vähem värsked ja motivatsioon laes. Kuna teadsin, et ainult jooksus peaksin teistest kiirem olema, siis rajal proovisin vältida suuremaid vigu ehk kontrollida rohkem enda tegutsemist kaardiga. See ka suures plaanis õnnestus, kuid korralikust jooksust oli asi kaugel.
Palju rajale varu jäi:
10. punkt - 9 sek
11. punkt - 6 sek
12. punkt - 3 sek (kukkumine)
16. punkt - 5 sek
22. punkt - 6 sek
+ nipet-näpet liigsest kontrollimisest ja hoo maha võtmisest
Kokku: u 38sek
Kui nüüd asja õige pilguga vaadata, siis arenemisruumi on ja ka võitudest saab õppida. Tuleb lihtsalt rohkem investeerida sprindivõistlustesse. Saab liikumise sujuvamaks ja loodetavasti oskuse raja veatuks läbimiseks. Loomulikult olen väga rahul kullaga ning sellega, et suutsin just metsaosas teistest parem olla :)
Kullale!
Kõik mehed sama pikad
Järgmine võistlus minu jaoks on kas Soome MV lühirajal ja teates või siis Kütioru maastikujooks, kus õnnestus eelmisel aastal võitjana üle finišijoone tuisata.
Teemaväliselt veel seda, et 26. septembrist alates olen uuesti ülikoolis pinki nühkimas ehk sain Pärnu kolledžisse sisse. Lausa paremuselt 6. kohaga :). Õnneks ei pea seal üksi hakkama käima, vaid ka Kristo on väljavalitute seas. Saame õhtuti koos Jõulumäel trenni rassida.
Kummardan ka enda toetajate ees, ilma kelleta poleks ma kullani jõudnud.
Aitäh: Lasita Maja, Ace Logistics, Dexal ja ISC!
Subscribe to:
Posts (Atom)