Friday, March 29, 2013

Back to life. Back to reality.

Laager Monte Gordos on minu jaoks läbi saanud.

Unustasin eelmis postituses kirjutada, miks ma üldse seal käisin.
Nimelt sügisel 2013 aasta plaane tehes, tekkis mõte, et võimaluse korral käiks lisaks enne kevadsemestri algust ka märtsis laagris. Siis oli plaanitud see laager orienteerumislaagrina. Kuid kahjuks ei leidnud sobivaid kamraade. Kuna Allari käest sain teada, et jooksjad lähevad Monte Gordosse, siis mõtlesin nendega kampa lüüa. Uurisin internetiavarustest ka, kas seal kandis o-kaarte on. Isegi näitas lähiümbruses mõnda. Võtsin Portugali o-liiduga ühendust, pärast 2 e-maili saatmist sain ka ühe klubi meiliaadressi. Saatsin sinna meile nii enne laagrit kui laagri alguses, aga vastust ei tulnud. Samas viimasel trennipäeval nägin kuidas üks Södertälje Nykvarni riietes naine kaardiga risti minu eest üle tee jooksis. Mida helli?! Ei hakanud inimest trenni ajal segama ja küsima, kust kaardi sai. Mida ma valesti tegin, et kaarte ei saanud? Egas midagi, Eestis poleks nagunii orienteerunud.

90% trennidest tegin koos Allariga, kiireid trenne tegime eraldi. Mehega, kes jookseb talvel 1km 2'24 on praegu veel raske koos kilomeetreid mõõta. Nagu eelmises postituses öeldud, trennidega läks nii ja naa. Vahepeal oli hea, siis jälle kehvem. Viimased 4 päeva olid kergemad, siis asi normaliseerus. Keha pole veel 2 korda päevas treenimisega päris ära harjunud. Eks jõuab. Pole kokku löönud veel trenne, aga kilomeetreid tuli umbes täpselt 333 (10-28.03). Midagi sai tehtud, arvestades, et sees on kaks jooksuvaba päeva.

Hommikul ärkasin kohaliku aja järgi 6.20, 6.50 hakkasin kodinatega raudteejaama kõmpima (1.5km). Rongiga Farosse, sealt kohe bussi peale ja lennujaama. Sealt lühike lend Lissaboni, edasi Amsterdami kus praegu kükitan.


                 #YOLO koer. Rong oli pildistamise hetkel temast alla 100m.

Egas midagi, Eestisse jõudes peab jälle usinalt tegutsema hakkama. Trenn, kool (bakatöö). Mis seal ikka. Paar nädalat pingutust ja siis saab kooli kõrvalt rohkem trennile aega pühendada.
Ma nüüd lennukile!

Monday, March 25, 2013

Monte Gordo

11. veebruar kuni tänane päev.

Hispaania laagrist tagasi tulles sain Eestis korralikult trenni teha. Mõnel päeval isegi kaks, siis kui suusaeriala praktikum oli. Oli tunda, kuidas iga päevaga toimus väikene areng.

Oselesin isegi ühel suusavõistlusel, Tartu Suusatalve paarissprint. Paariliseks oli Eesti parim suusahüpete kommentaator Mats Piho. Väga äge oli, aga poleks pidanud hommikul kiiremat sorti fartleki tegema. Jalad läksid teise ringi alguses juba täis ja siis hakkasid tekkima ka koordinatsioonihäired. Võistlused kõige paremini ei länud, ei olnud see mees. Loomulikult oleks võinud enne võistlema minekut suusa peal kiiremaid liigutusi ka teha ning üleüldse rohkem kilomeetreid koguda. Samas Mats oli ikka selline nagu on - ylivoimais! Oleks võinud ise Fiemmes paarissprinti lahmida.

Mis me ikka siin suusatamisest räägime. 9. märtsil hakkasin Alluga (Allar Lamp - toim.) Portugali, täpsemalt Monte Gordo poole liikuma. Lennud sujusid hästi, kuid Farosse jõudes oli tõsiasi see, et järgmised 60km tuleb taksoga sõita. Alguses näitas taksojuht ühe tabeli peal ühte hinda, aga kui kohale jõudsime, oli hind ikkagi teine. Elu kalleim taksosõit, kahepeale 85€. Tegelikult oleks pidanud isegi 102€ minema. Samas kuidagi pidi kohale saama.

Hotellis on eestlasi kokku 5, staar-kolmikud Luiged on ka veel siin. Hotell on korralik, kuigi arhitektuuriston aru saada, et koht on 20 aastat vana. Oleme Allariga kahekesi apartmendis. Samas ruumi on 4-le. Seda võimalust kasutas Kaupo Sasmin, kes tuli tänasest meie juurde elama. Hotellis on ka väga korralik jõusaal, välibassein, kuhu saab jalad pärast trenni sisse pista, sisebassein, saun ja aurusaun ning ka mullivann. Vähe rohkem võimalusi kui tavaliselt on laagris. Millegi üle kurta ei saa. Kõht on kogu aeg punnis ja trenni saab teha. Ilm on ka enamasti ilus, mõned päevad on vihma sadanud.

Trennidega on mul aga so-so läinud. Vahepeal on hea, siis jälle kehvem. Samas on kõik jällegi parem kui Eestis olles. Esimene nädal tuli 155km, nüüd teine oli 125km (1 puhkepäev sees). Huvitav on just see trennide juures, et pulsid kõiguvad päevade lõikes palju. Üks päev on väga hea ja järgmine päev jälle kehvem ning kõige kummalisem on see, et meil on Allariga kehvad pulsid samadel päevadel. Kaksikud?  Täna on järjekordne puhkepäev, sõitsime ratastega kõrvallinna ujuma ja kolasime linna peal.
                         
                  Eelmine esmaspäev üle jõe Hispaanias, rattaga kokku 23km.

Liiga pikk jutt. Kokkuvõtvalt olen praegu laagris, teen trenni ja elu on ilus. Vast laagri lõpus läheb olukord stabiilsemaks ja paremaks ning Eestisse jõudes olen tipp-topp. Varsti algab ju võistlushooaeg. Reedel 29. märtsil hakkan hommikul kodu poole liikuma. Enne seda teen väikese laagrikokkuvõtte. Vamos ser bom!

Jooksuportaali lugu siinsest eluolust: http://www.jooksuportaal.blogspot.pt/2013/03/ule-20-eesti-jooksja-harjutab-monte.html

                                               Kaks eestlast Monte Gordos.

Sunday, March 24, 2013

Järjelugu numero uno

Oleme jõudnud jaanuari kuusse.

Tegin vaikselt trenni, et saaks jaanuari lõpus laagris normaalselt edasi liikuda. Nii ka läks ning 27.01 sõitsin Kaisa, Tauno ja Ott-Kaareliga öösel kell pool üks Riia lennujaama poole. Väga varastel hommikutundidel lendasime Riia-Frankfurt, Fra-Malaga. Sealt rendiautoga Atlandi äärde Conil de La Fronteirasse, kus oli meie kodu järgmiseks kaheks nädalaks.

                                                 Näe, Kaisa on pildil.

O-trennid läksid hästi, kuigi esimesed kaks trenni tekitasid tunde, et mida ma selle kaardiga veel tegema peaks. Edasi läks kõik järjest paremaks ja laagri lõpuks tekkis tunne: tahaks tirida metsas!

                                               Ei teadnudki, et pilti tehakse!

Tegin päevas ühe kaarditrenni, teine oli rahulik jooks. Võtsin sellise taktika, kuna eelmisel aastal sai Portugali laagris liiga agaraks mindud, üks nädal oli isegi 168km metsas. Läks vähe paljuks. Üks kaarditrenn päevas tekitas ka sellise mõnusa kaardinälja järgmiseks trenniks. Õhtused rahulikud jooksud tegin enamasti koos Kaisaga, sellega hoidsin pulsi mõnusalt madalal.

                                             Tegime ka väheke turisti, Cadiz:

                                                     Rannas ÜKE-t

Kokkuvõttes läks laager hästi ja asjaette. Seltskond oli mõnus, eriti hea oli see, et Kaisa sai kaasa tulla. Kõht oli täis. Ott tegi head omletti, Tauno oli endiselt karvane ja päike paistis iga päev. Mida veel tahta... Ainult lendude ajad oleksid võinud paremad olla.

Sellega lõppebki järjelugu 1, teist osa on oodata kas täna või homme. Palju õnne sünnipäevaks mulle!





Saturday, March 23, 2013

Mis toimub?

Mõtlesin siin, et teistel spordihuvilistel on blogid, miks ei võiks mul olla.
Äkki keegi tahab teada, mida ma korda saadan.

Alustame tagasivaatest novembrikuusse.
Oktoobri viimased päevad, novembri esimesed: kõik super, isegi liiga hea, kuni jõudis kätte reede. Hommikul oli Vooremäel suusaeriala praktikum, imitatsioon. Tibutas, olin liiga paksult riides ja lõpus tõmbas tuul läbi. Kõmaki! Õhtul kurk haige ja järgmised 4 päeva kurk väga valus, ülikehv olla, nohu ja palavik. Nohu ja kurguvalu läksid üle, palavik jäi.

Palavik oli väike 37-37,8. Tänu dr. Agnes Mäele, kes viitsis minuga tegeleda, sain käia peaaegu kõikides tervishoiuga seotud majades Tartus, et teada saada, mis häda mul küljes on, aga ei avastatud midagi. Peamine oli see, et süda oli korras. Arvatavasti oli lihtsalt termoregulatsioonikeskuse häire. Palavik püsis aga põhimõtteliselt jõuludeni ja seetõttu ei teinud peale jalutuskäikude 7 nädalat midagi.  Jõulude ajal sain Hiiumaal vaikselt liigutada, pulss oli suhteliselt kõrge ja jooksutempo ei kannatanud kriitikat.

Pärast jõule käisin koormustestil ja sain uue max pulsi - 214. Aasta varem oli 205. Ei mäletagi, kas nooremana on olnud pulss nii kõrge spordiarsti juures. Samas püstitasin ka kõige kehvema Vo2maxi - 62,7 ml/min/kg. Lindi peal jooksin 19', 11' oli pulss juba väga kõrge, umbes 190 ja kõik ülejäänud tuli ainult tahtejõu pealt. See näitas, et edasi saab ainult paremaks minna!

Jaanuaris hakkasin vaikselt aeroobset võimekust endisele tasemele tõstma. Järjelood tulemas.
Seniks, tsiteerides klassikuid: "Olgem mõnusad!"