Sellise huvitava pealkirjaga saab võtta kokku minu treeningud ja võistlused alates aprilli algusest.
Tahtsin küll varem enda tegemisi kajastada, kuid meeleolu ei ole olnud just kõige parem ja endal on ebameeldiv halbadest asjadest kirjutada.
Tipus:
Alustame heast. Viimases laagris enne Euroopa meistrivõistlusi läks kõik nii nagu vaja ja võib-olla isegi natuke paremini kui ootasin. Nimelt tegin selles laagris arvatavasti oma elu parimad orienteerumistrennid. Päris nii kiiresti ei liikunud kui võistlustel, aga seeeest tehniliselt läks kõik hästi (vähemalt minu kohta).
Paar kaarti koos teekonnaga. (Teisel kaardil keskmine kiirus mööda jooksutrajektoori 4'19/km)
Augus:
Ja nüüd halvast. 6. aprillil oli kõik ilusti paigas, kerge trenn, pulsid ja liikumiskiirused omavahel korras ja siis 7. aprilli hommikul ärgates kurk valus ja enesetunne imelik. Mõtlesin, et mis seal ikka, EM-iks saan terveks, aga võta näpust, ei saanud. Terve euroopakate aja (u 10 päeva) olin palavikus ja liikusin ringi nagu unes, alles lõpus hakkas asi normaliseeruma, aga haigus oli oma jälje jätnud. Ütleme nii, et päris närvi ajas see olukord. Teed trenni, käid laagrites ja siis paar päeva enne võistlusi jääd haigeks. Kahjuks seekord siis nii, aga hooaja peaeesmärgid on seotud ikkagi suvise MM-iga ja enne seda teen asju teistmoodi.
Paar pilti ka:
Seekord turist.
Lissabonis enne kojulendu
Eestisse tagasi tulles auku kukkumine jätkus. 19. aprillil toimus järjekordne Jüriööjooks. Ütleme etteruttavalt ära, et sellist lõpplahendust ma ei osanud ette näha. Minule usaldati viimane vahetus, mida ma nt eelmisel aastal okeilt jooksin. Esimesed 4 vahetust kulgesid põnevalt ja pinge püsis. Outi Ojanen andis mulle vahetuse üle esimesena, u 5sek eduga jälitaja, Andreas Kraasi, ees. Kristo ütles, et ma peaks kohe alguses kiiresti minema. Mõeldud, tehtud. Jooksin esimese paunaga tal u 1'20 eest ning edasine on juba katastroof, mille sisu mõnele olen avanud ja nüüd teen seda ka teistega.
8. punkti joostes kõik klapib, tean täpselt kus olen, vaatan kaardi pealt: nii, punkti nr 58. Näen, et üks punkt on täpselt minu teel, alguses mõtlen, et ei hakka vaatamagi, mis nr on. Otustan ümber ja üllatuseks näen, ohooo nr 58. Kas punkt on valesti? Vaatan uuesti kaarti, nr 58. Võtan punkti, jooksen punktist ära, saan aru, et ükski asi ei klapi, aga punkt oli nr 58 nagu ka minu kaardil. Finišis selgus aga, et minul oli 59. Praegu kirjutades vaatan, et miks ei oleks võinud numbrite kujud olla sellised nagu näiteks selles postituses, poleks midagi halvasti läinud. Jooks ise läks üle kivide ja kändude, esimese osa vaatepunktini läbisin rahuldavalt, kuid teisel poolel ei saanud kuidagi suunda klappima ning hindasin vahemaid valesti. Samas rajal teadsin kogu aeg, et ma lõpetan esimesena, isegi siis kui Timo oleks mu kinni püüdnud. Kui finišis öeldi, et võtsin vale punkti, siis oli tunne nagu maailma variseks kokku. Olin üks nukramaid kui mitte kõige nukram kuju Nelijärve kandis. See oli mu elu esimene vale punkti võtmine (vähemalt minu mälu järgi). Eks ole näha, kas järgmistel aastatel Jüriööl jooksen...
Augu servale:
Tartus olles läks iga päevaga rahulikel jooksudel enesetunne paremaks ning taastumine haigusest toimus võrdlemisi okeilt.
Nädala lõpus olin omadega juba Soomes Salo lähedal võistlemas. Kevadisel mõõduvõtul - Finnspringil. Esimene päev oli lühendatud tavarada, mida läksin alguses jooksma nagu võistlust, aga pärast esimest punkti võtsin hoo maha ja kulgesin huvitavaid teevalikuid tehes lõpuni. Achilleus valutas kivisel maastikul liiga palju ja tahtsin hoida ennast järgmise päeva teatevõistluseks. Muidu lõpetasin enda jooksu mõneti üllataval 7. kohal. Ise arvasin rajal, et olen ikka tagumises otsas.
Teade (4-liikmelised võistkonnad). Jooksin Koovee esimeses võistkonnas viimast vahetust. Võistkond oli taktikaliselt hästi kokku pandud ning metsa sain 3. kohal 1'20 teisest kohast (Hiidenkiertäjät) hiljem. Esimene võistkond (Vaajakosken Terä) oli selleks ajaks juba pikalt eest läinud. Alustasin rahulikult eesmärgiga vältida suuri vigu. Etapiajad väljendavad ka reaalsust: väikesed kaldumised, mõnus edasiliikumine. Ebakindlaks muutusin pärast seda kui 9. punkti joostes möödusin HiKi viimase vahetuse mehest. Ei oskagi öelda, miks sellest ennast häirida lasin. Viimase 1/4 alguses lasin temal vedada, panin enda plaanid paika ning ründasin taktikaliselt õigel ajal. Lõpusirgel sain teada, et Terä meestkonna viimase vahetuse mees jättis punkti vahele ning nii saimegi ilusti võistkonnakaaslastega finišisirgel võitu ka tähistada. Ütleme nii, et äärmiselt mõnus oli kohe esimesel natuke suuremal võistlusel uue klubi eest võistkond võitjana üle finišijoone tuua.
Mansa (vasakult): ma (4), Ari-Pekka Lassila (1), Topias Tiainen (3), Topi Anjala (2).
Pilt kellegi kännykäst:
Täna ütles juunioride maailmameister, Topias, et tal oli veel kolm päeva pärast võistlust mõnus irve näos.
Järgmised päevad veetsin ema juures Tamperes trenni tehes. Kui nüüd täiesti aus olla, siis on täiesti uskumatu kui head treeningvõimalused ikka soomlastel on. Iga linna ümber on jooksurajad, orienteerumiskaardid, ole ainult mees ja treeni. Tartu-Tõrvandi vahelist ala ja Soome olusid omavahel ikka võrrelda ei saa.
1. mail oli Turu lähedal sprindivõistlus, kus olid isegi kaamerad ja telemehed kohal. Hommikul lumesajus ja külmas olid kvalifikatsioonid, kust sain ilma suuremate pingutustega kindlalt edasi finaali. Finaal oli sama päeva pärastlõunal. Tegin korraliku soojenduse ning achilleuse valu kadus jooksu ajaks ära. Alguses jõudsin joosta suhteliselt hästi, aga arvatavasti mõte polnud kohanenud veel nii kiirete jalgadega ning tegin seetõttu päris palju vigu. Kokku u 45-50 sek. Kahju, et ei suutnud vigadeta jooksu teha, oleks täiesti korraliku resultaadi saanud ning arvatavasti ka kohalikku televisooni. Aga vähemalt jalad liikusid juba paremini kui euroopakatel. Hea märk haigusest taastumisest.
Hetkel olen Rootsi pinnal Eksjö lähedal ning homme õhtul algab 10mila nimeline teatevõistlus. Võistkonnad koosnevad 10-st mehest. Start antakse 19.30 Rootsi aja järgi ja esimene võistkond peaks lõpetama pühapäeva hommikul u 7 ajal ehk terve öö valatakse higi ning antakse jalgadele valu. Mina jooksen Koovee esimeses võistkonnas 2. vahetust. Eks ole näha, mis koha peal lõpetame. Paar head meest on haiged või vigastatud, aga see ei tähenda, et võistkond kehv oleks. GO KOOVEE!
Eestisse tagasi tulles saan loodetavasti achilleusevaludest ka lahti ning korralikult trenni teha. Kopp on ees sellest läbi valu jooksmisest. Kaua võib?!
Lõpetuseks üks täiesti spontaanne pilt kutsikast (pilt internetist)
Praeguseks kõik,
ciao!
koovee seebiks!
ReplyDelete