Friday, September 19, 2014

Valusad ajad vol 1.

Viimasest postituset on möödas õige mitu kuud ja need pole minu jaoks just kõige valutumad olnud.

Eelmises postituses kirjutasin, on mul sellel aastal probleeme parema jala kannaga. Sama mure pole ära kadunud ning seoses sellega on olnud paremaid ja halvemaid päevi. Põhiline probleem on, et trenni ei ole saanud päris nii teha, nagu vaja. Ja see omakorda avaldab mõju tulemustele. Nii on ikka jõle halb tegutseda, kui poole aasta peale on u 5 hommikut, kus jalg ei valuta ja esimesed 3min jalgade peal olles ei pea lonkama.

Kirjutan nüüd vähe enda jaoks meeldejäävamatest võistlustest/trennidest sellel suvel.

Eesti MV lühirada:

Pärast 10-milat tegin meeletule valule paar nädalat normaalselt trenni teha ning tulemuseks formuleerus see lühiraja eestikatel.
Tulemuseks oli senise elu parim koht meesteklassi individuaalsel metsadistantsil - auhinnaline 2. koht.
Enne starti olin kuidagi teistsugune kui tavaliselt, mõtted ei olnud tulemusele suunatud, vaid olin valmis orienteerumist nautima. Ilm oli ilus ja meeleolu hea. Õnnestus teha tehniliselt okei jooks, oli paar väiksemat kaldumist ja suutsin tempot hoida kontrolli all. Pärast Kristo nägemist läks asi rabedaks ja tuli sisse ka üks u 25sek viga. Aga noh, ega selle vea vältimine kulda poleks koju toonud. Kummaline oli see, et jalad liikusid sellel päeval nagu ise, kiiruse peale ei mõelnud üldse. Kindlasti oleks saanud rohkem surudes kiiremini joostud, aga kas siis oleks sama puhas jooks tulnud... Who will never know! - Andrus Värnik

                                            Rada ja teekond:
 
                                          Lõpuspurt oli korralik:

                                       Mehed pikkuse järjekorras:

Pärast eestikaid tegin kaheks nädalaks täieliku pausi jooksmisest ja ravisin jalga. Kui Tartus üks arst (nime ei avalda) tahtis kohe pärat eestikaid opi teha, siis dr. Kaspar Rõivassepp Tallinnas ütles, et prooviks enne ikka mitte-operatsioonilisi vahendeid.
Ravist ja pausist oli nii palju kasu, et nüüd kadus trenni alguses valu u 3-5min. Enne läks 15-20min aega. Kahjuks aga pärast pausi ma enam sellisesse hoogu polegi jõudnud kui enne. Tahtsin kindlasti joosta MM-il ning selleks pidin jalga hoidma, muidu ei oleks olnud võimalustki koondisesse saamiseks.
Aeroobse poole hoidmiseks sõitsin ratast, aga nagu selgus, siis rattasõit mulle võistlushooajal ei sobi. Jalgadest kaob jooksutunnetus kiiresti ära, kahjuks sellest sain aru alles töö käigus kui võistluselt võistlusele minnes oli midagi valesti. Lihtsalt ei liikunud enam normaalselt edasi...

MM Itaalias (sprint Veneetsias, laager mägedes):

Läksin sinna mõtete ja tundega, et tegelikult ei ole vorm nii halb. Veneetsias trenni tehes tekkis täitsa hea tunne ja olin suhteliselt enesekindel finaali pääsemise suhtes, kuid kahjuks läks teisiti.
Võistluspäeva hommikul oli enesetunne imelik. Vaim oli soorituseks valmis, aga keha täiesti väsinud. Soojenduse ajal läks asi täitsa heaks. Vahetult enne rajale minekut tegin suure vea: sisendasin endale, et võta rahulikult, vaata parimad valikud välja, kiirustada pole mõtet.
See taktika oli nii vale, kui olla sai. Esiteks jooksin aeglasemalt kui eelnevates trennides ja kõigele lisaks lasin ennast kaasvõistlejatest mitu korda häirida ja tegin ikka erilisi poognaid. Finišisse jõudes lootsin küll edasipääsule, aga sisimas teadsin, et see polnud õige asi. Nii see finaal minu jaoks seekord suletuks jäi.
Ikka eriti vastik oli pärast olla ning praegugi kõike seda meenutades mõtlen, et kuidas saab üks inimene nii loll olla. Esimest korda jäin põhiklassis tiitlivõistlustel finaalist välja. Masendav.

                                   Paadiga trenni (taamal Venice):

Veneetsia sprintidelt sõitsime mõne tunni kaugusele mägedesse - Lavaronesse. Seal pesitsesin koos "metsakoondisega" ülejäänud MM-i aja.
Kaks päeva pärast individuaalset sprindivõistlust toimus esimene sega-sprinditeade MM-ide ajaloos. Eesti võistkond oli koosseisus: Evely Kaasiku, ma, Kristo ja Liis Johanson. Vahetuse sain Evelylt üle 25. positsioonil. Asusin eesolevaid võistkondi püüdma ning algus oli mõnus, tõusin ilusasti ja siis see juhtus. Kaardil märgitud keeluala, mis pidi olema piiratud lintidega, ei olnud piiratud lintidega ning endale tundus nagu oleks jooksnud läbi keeluala. Olin vist liiga aus poiss ja keerasin otsa ringi, jooksin tagasi ja läksin siis nö õigemast kohast. See tähendas suurt kaotust ning grupp, mida ma vedasin sai eest ära. Üritasin küll kinni püüda neid, aga see tõmbas organismi nii kinni, et kole lausa. Sellele vaatamata tõstsin võistkonda kahe koha võrra. Jama, et isegi MM-i korraldajad ei suuda võistlust normaalselt läbi viia (meenutades Euroopa MV-d). Lõunamaade asi vist...

Edasised päevad mägedes kulgesid minu jaoks trenni tehes ja omadele kaasa elades. Kuna kõik trennid toimusid jalgade peal olles, siis iga päevaga liikusin paremini edasi. Tundsin elus esimest korda, kuidas konkreetselt iga trenn andis jõudu juurde ja tõusud said varasemast kiiremini läbi. Viimasel trennipäeval jooksin mõõduka tempoga naiste tavaraja raja peaaegu nende võitja ajaga. Vähemalt naistele teeks võistlustel ära :)

Kahjuks see jooksmine ja orienteerumine jalavalu ära ei võtnud ning Eestisse tagasi jõudes läks kõik vana rada edasi. Üritasin küll kvaliteetsete trennidega soovitud arengut saavutada, aga talvised-kevadised rasvad olid kadunud ja nii väheste jooksuliigutuste peale mina ei suutnud ennast käima tõmmata.
Imetlen neid sportlasi, kes suudavad ratta, suusa või ujumise pealt võistlustel kiiresti joosta!

Siit praegu lõpetan ning homme pärast Soome MV sprinti kirjutan juba 4. koha augustist ja käimasolevast septembrist.

Head ööd ja stay tuned! 

No comments:

Post a Comment