Friday, September 19, 2014

Valusad ajad vol 1.

Viimasest postituset on möödas õige mitu kuud ja need pole minu jaoks just kõige valutumad olnud.

Eelmises postituses kirjutasin, on mul sellel aastal probleeme parema jala kannaga. Sama mure pole ära kadunud ning seoses sellega on olnud paremaid ja halvemaid päevi. Põhiline probleem on, et trenni ei ole saanud päris nii teha, nagu vaja. Ja see omakorda avaldab mõju tulemustele. Nii on ikka jõle halb tegutseda, kui poole aasta peale on u 5 hommikut, kus jalg ei valuta ja esimesed 3min jalgade peal olles ei pea lonkama.

Kirjutan nüüd vähe enda jaoks meeldejäävamatest võistlustest/trennidest sellel suvel.

Eesti MV lühirada:

Pärast 10-milat tegin meeletule valule paar nädalat normaalselt trenni teha ning tulemuseks formuleerus see lühiraja eestikatel.
Tulemuseks oli senise elu parim koht meesteklassi individuaalsel metsadistantsil - auhinnaline 2. koht.
Enne starti olin kuidagi teistsugune kui tavaliselt, mõtted ei olnud tulemusele suunatud, vaid olin valmis orienteerumist nautima. Ilm oli ilus ja meeleolu hea. Õnnestus teha tehniliselt okei jooks, oli paar väiksemat kaldumist ja suutsin tempot hoida kontrolli all. Pärast Kristo nägemist läks asi rabedaks ja tuli sisse ka üks u 25sek viga. Aga noh, ega selle vea vältimine kulda poleks koju toonud. Kummaline oli see, et jalad liikusid sellel päeval nagu ise, kiiruse peale ei mõelnud üldse. Kindlasti oleks saanud rohkem surudes kiiremini joostud, aga kas siis oleks sama puhas jooks tulnud... Who will never know! - Andrus Värnik

                                            Rada ja teekond:
 
                                          Lõpuspurt oli korralik:

                                       Mehed pikkuse järjekorras:

Pärast eestikaid tegin kaheks nädalaks täieliku pausi jooksmisest ja ravisin jalga. Kui Tartus üks arst (nime ei avalda) tahtis kohe pärat eestikaid opi teha, siis dr. Kaspar Rõivassepp Tallinnas ütles, et prooviks enne ikka mitte-operatsioonilisi vahendeid.
Ravist ja pausist oli nii palju kasu, et nüüd kadus trenni alguses valu u 3-5min. Enne läks 15-20min aega. Kahjuks aga pärast pausi ma enam sellisesse hoogu polegi jõudnud kui enne. Tahtsin kindlasti joosta MM-il ning selleks pidin jalga hoidma, muidu ei oleks olnud võimalustki koondisesse saamiseks.
Aeroobse poole hoidmiseks sõitsin ratast, aga nagu selgus, siis rattasõit mulle võistlushooajal ei sobi. Jalgadest kaob jooksutunnetus kiiresti ära, kahjuks sellest sain aru alles töö käigus kui võistluselt võistlusele minnes oli midagi valesti. Lihtsalt ei liikunud enam normaalselt edasi...

MM Itaalias (sprint Veneetsias, laager mägedes):

Läksin sinna mõtete ja tundega, et tegelikult ei ole vorm nii halb. Veneetsias trenni tehes tekkis täitsa hea tunne ja olin suhteliselt enesekindel finaali pääsemise suhtes, kuid kahjuks läks teisiti.
Võistluspäeva hommikul oli enesetunne imelik. Vaim oli soorituseks valmis, aga keha täiesti väsinud. Soojenduse ajal läks asi täitsa heaks. Vahetult enne rajale minekut tegin suure vea: sisendasin endale, et võta rahulikult, vaata parimad valikud välja, kiirustada pole mõtet.
See taktika oli nii vale, kui olla sai. Esiteks jooksin aeglasemalt kui eelnevates trennides ja kõigele lisaks lasin ennast kaasvõistlejatest mitu korda häirida ja tegin ikka erilisi poognaid. Finišisse jõudes lootsin küll edasipääsule, aga sisimas teadsin, et see polnud õige asi. Nii see finaal minu jaoks seekord suletuks jäi.
Ikka eriti vastik oli pärast olla ning praegugi kõike seda meenutades mõtlen, et kuidas saab üks inimene nii loll olla. Esimest korda jäin põhiklassis tiitlivõistlustel finaalist välja. Masendav.

                                   Paadiga trenni (taamal Venice):

Veneetsia sprintidelt sõitsime mõne tunni kaugusele mägedesse - Lavaronesse. Seal pesitsesin koos "metsakoondisega" ülejäänud MM-i aja.
Kaks päeva pärast individuaalset sprindivõistlust toimus esimene sega-sprinditeade MM-ide ajaloos. Eesti võistkond oli koosseisus: Evely Kaasiku, ma, Kristo ja Liis Johanson. Vahetuse sain Evelylt üle 25. positsioonil. Asusin eesolevaid võistkondi püüdma ning algus oli mõnus, tõusin ilusasti ja siis see juhtus. Kaardil märgitud keeluala, mis pidi olema piiratud lintidega, ei olnud piiratud lintidega ning endale tundus nagu oleks jooksnud läbi keeluala. Olin vist liiga aus poiss ja keerasin otsa ringi, jooksin tagasi ja läksin siis nö õigemast kohast. See tähendas suurt kaotust ning grupp, mida ma vedasin sai eest ära. Üritasin küll kinni püüda neid, aga see tõmbas organismi nii kinni, et kole lausa. Sellele vaatamata tõstsin võistkonda kahe koha võrra. Jama, et isegi MM-i korraldajad ei suuda võistlust normaalselt läbi viia (meenutades Euroopa MV-d). Lõunamaade asi vist...

Edasised päevad mägedes kulgesid minu jaoks trenni tehes ja omadele kaasa elades. Kuna kõik trennid toimusid jalgade peal olles, siis iga päevaga liikusin paremini edasi. Tundsin elus esimest korda, kuidas konkreetselt iga trenn andis jõudu juurde ja tõusud said varasemast kiiremini läbi. Viimasel trennipäeval jooksin mõõduka tempoga naiste tavaraja raja peaaegu nende võitja ajaga. Vähemalt naistele teeks võistlustel ära :)

Kahjuks see jooksmine ja orienteerumine jalavalu ära ei võtnud ning Eestisse tagasi jõudes läks kõik vana rada edasi. Üritasin küll kvaliteetsete trennidega soovitud arengut saavutada, aga talvised-kevadised rasvad olid kadunud ja nii väheste jooksuliigutuste peale mina ei suutnud ennast käima tõmmata.
Imetlen neid sportlasi, kes suudavad ratta, suusa või ujumise pealt võistlustel kiiresti joosta!

Siit praegu lõpetan ning homme pärast Soome MV sprinti kirjutan juba 4. koha augustist ja käimasolevast septembrist.

Head ööd ja stay tuned! 

Friday, May 2, 2014

Tippu, auku ja augu servale

Sellise huvitava pealkirjaga saab võtta kokku minu treeningud ja võistlused alates aprilli algusest.

Tahtsin küll varem enda tegemisi kajastada, kuid meeleolu ei ole olnud just kõige parem ja endal on ebameeldiv halbadest asjadest kirjutada.

Tipus:

Alustame heast. Viimases laagris enne Euroopa meistrivõistlusi läks kõik nii nagu vaja ja võib-olla isegi natuke paremini kui ootasin. Nimelt tegin selles laagris arvatavasti oma elu parimad orienteerumistrennid. Päris nii kiiresti ei liikunud kui võistlustel, aga seeeest tehniliselt läks kõik hästi (vähemalt minu kohta).

Paar kaarti koos teekonnaga. (Teisel kaardil keskmine kiirus mööda jooksutrajektoori 4'19/km)



Augus:

Ja nüüd halvast. 6. aprillil oli kõik ilusti paigas, kerge trenn, pulsid ja liikumiskiirused omavahel korras ja siis 7. aprilli hommikul ärgates kurk valus ja enesetunne imelik. Mõtlesin, et mis seal ikka, EM-iks saan terveks, aga võta näpust, ei saanud. Terve euroopakate aja (u 10 päeva) olin palavikus ja liikusin ringi nagu unes, alles lõpus hakkas asi normaliseeruma, aga haigus oli oma jälje jätnud. Ütleme nii, et päris närvi ajas see olukord. Teed trenni, käid laagrites ja siis paar päeva enne võistlusi jääd haigeks. Kahjuks seekord siis nii, aga hooaja peaeesmärgid on seotud ikkagi suvise MM-iga ja enne seda teen asju teistmoodi.

Paar pilti ka:
                                           Seekord turist.

                                     Lissabonis enne kojulendu


Eestisse tagasi tulles auku kukkumine jätkus. 19. aprillil toimus järjekordne Jüriööjooks. Ütleme etteruttavalt ära, et sellist lõpplahendust ma ei osanud ette näha. Minule usaldati viimane vahetus, mida ma nt eelmisel aastal okeilt jooksin. Esimesed 4 vahetust kulgesid põnevalt ja pinge püsis. Outi Ojanen andis mulle vahetuse üle esimesena, u 5sek eduga jälitaja, Andreas Kraasi, ees. Kristo ütles, et ma peaks kohe alguses kiiresti minema. Mõeldud, tehtud. Jooksin esimese paunaga tal u 1'20 eest ning edasine on juba katastroof, mille sisu mõnele olen avanud ja nüüd teen seda ka teistega.

8. punkti joostes kõik klapib, tean täpselt kus olen, vaatan kaardi pealt: nii, punkti nr 58. Näen, et üks punkt on täpselt minu teel, alguses mõtlen, et ei hakka vaatamagi, mis nr on. Otustan ümber ja üllatuseks näen, ohooo nr 58. Kas punkt on valesti? Vaatan uuesti kaarti, nr 58. Võtan punkti, jooksen punktist ära, saan aru, et ükski asi ei klapi, aga punkt oli nr 58 nagu ka minu kaardil. Finišis selgus aga, et minul oli 59. Praegu kirjutades vaatan, et miks ei oleks võinud numbrite kujud olla sellised nagu näiteks selles postituses, poleks midagi halvasti läinud. Jooks ise läks üle kivide ja kändude, esimese osa vaatepunktini läbisin rahuldavalt, kuid teisel poolel ei saanud kuidagi suunda klappima ning hindasin vahemaid valesti. Samas rajal teadsin kogu aeg, et ma lõpetan esimesena, isegi siis kui Timo oleks mu kinni püüdnud. Kui finišis öeldi, et võtsin vale punkti, siis oli tunne nagu maailma variseks kokku. Olin üks nukramaid kui mitte kõige nukram kuju Nelijärve kandis. See oli mu elu esimene vale punkti võtmine (vähemalt minu mälu järgi). Eks ole näha, kas järgmistel aastatel Jüriööl jooksen...

Augu servale:

Tartus olles läks iga päevaga rahulikel jooksudel enesetunne paremaks ning taastumine haigusest toimus võrdlemisi okeilt.

Nädala lõpus olin omadega juba Soomes Salo lähedal võistlemas. Kevadisel mõõduvõtul - Finnspringil. Esimene päev oli lühendatud tavarada, mida läksin alguses jooksma nagu võistlust, aga pärast esimest punkti võtsin hoo maha ja kulgesin huvitavaid teevalikuid tehes lõpuni. Achilleus valutas kivisel maastikul liiga palju ja tahtsin hoida ennast järgmise päeva teatevõistluseks. Muidu lõpetasin enda jooksu mõneti üllataval 7. kohal. Ise arvasin rajal, et olen ikka tagumises otsas.

Teade (4-liikmelised võistkonnad). Jooksin Koovee esimeses võistkonnas viimast vahetust. Võistkond oli taktikaliselt hästi kokku pandud ning metsa sain 3. kohal 1'20 teisest kohast (Hiidenkiertäjät) hiljem. Esimene võistkond (Vaajakosken Terä) oli selleks ajaks juba pikalt eest läinud. Alustasin rahulikult eesmärgiga vältida suuri vigu. Etapiajad väljendavad ka reaalsust: väikesed kaldumised, mõnus edasiliikumine. Ebakindlaks muutusin pärast seda kui 9. punkti joostes möödusin HiKi viimase vahetuse mehest. Ei oskagi öelda, miks sellest ennast häirida lasin. Viimase 1/4 alguses lasin temal vedada, panin enda plaanid paika ning ründasin taktikaliselt õigel ajal. Lõpusirgel sain teada, et Terä meestkonna viimase vahetuse mees jättis punkti vahele ning nii saimegi ilusti võistkonnakaaslastega finišisirgel võitu ka tähistada. Ütleme nii, et äärmiselt mõnus oli kohe esimesel natuke suuremal võistlusel uue klubi eest võistkond võitjana üle finišijoone tuua.

Mansa (vasakult): ma (4), Ari-Pekka Lassila (1), Topias Tiainen (3), Topi Anjala (2).

                                    Pilt kellegi kännykäst:

Täna ütles juunioride maailmameister, Topias, et tal oli veel kolm päeva pärast võistlust mõnus irve näos.

Järgmised päevad veetsin ema juures Tamperes trenni tehes. Kui nüüd täiesti aus olla, siis on täiesti uskumatu kui head treeningvõimalused ikka soomlastel on. Iga linna ümber on jooksurajad, orienteerumiskaardid, ole ainult mees ja treeni. Tartu-Tõrvandi vahelist ala ja Soome olusid omavahel ikka võrrelda ei saa.

1. mail oli Turu lähedal sprindivõistlus, kus olid isegi kaamerad ja telemehed kohal. Hommikul lumesajus ja külmas olid kvalifikatsioonid, kust sain ilma suuremate pingutustega kindlalt edasi finaali. Finaal oli sama päeva pärastlõunal. Tegin korraliku soojenduse ning achilleuse valu kadus jooksu ajaks ära. Alguses jõudsin joosta suhteliselt hästi, aga arvatavasti mõte polnud kohanenud veel nii kiirete jalgadega ning tegin seetõttu päris palju vigu. Kokku u 45-50 sek. Kahju, et ei suutnud vigadeta jooksu teha, oleks täiesti korraliku resultaadi saanud ning arvatavasti ka kohalikku televisooni. Aga vähemalt jalad liikusid juba paremini kui euroopakatel. Hea märk haigusest taastumisest.

Hetkel olen Rootsi pinnal Eksjö lähedal ning homme õhtul algab 10mila nimeline teatevõistlus. Võistkonnad koosnevad 10-st mehest. Start antakse 19.30 Rootsi aja järgi ja esimene võistkond peaks lõpetama pühapäeva hommikul u 7 ajal ehk terve öö valatakse higi ning antakse jalgadele valu. Mina jooksen Koovee esimeses võistkonnas 2. vahetust. Eks ole näha, mis koha peal lõpetame. Paar head meest on haiged või vigastatud, aga see ei tähenda, et võistkond kehv oleks. GO KOOVEE!

Eestisse tagasi tulles saan loodetavasti achilleusevaludest ka lahti ning korralikult trenni teha. Kopp on ees sellest läbi valu jooksmisest. Kaua võib?!

           Lõpetuseks üks täiesti spontaanne pilt kutsikast (pilt internetist)

Praeguseks kõik,
ciao!

Tuesday, March 25, 2014

Äratus talveunest.

Terve!

Väga palju aega on viimasest postitusest möödas ja pole laiemale üldsusele märku andnud enda tegemistest. Aga eks talv olegi suviste vastupidavusalade tegijatele üksinokitsemise aeg.

Üldiselt on talv kulgenud hästi, paar tagasilööki on olnud, kuid võrreldes eelmise aastaga suutsin pikki haigusi vältida ning selle võrra ka trenni rohkem teha. Lisaks korralikule treenitusele on minu jaoks sellel hooajal ka paar uut ja head asja ka. Nimelt olen nüüd sellest hooajast minu jaoks uues orienteerumisklubis - Koovee. Tegemist orienteerumisklubiga, mis tegutseb Tamperes. Klubivahetuse kasuks otsustasin seetõttu, et ema sai seal treeneri töökoha ning kui keegi lähikondlastest Tamperes elab siis saab ka lihtsamini seal laagrites käia. Lisaks oli vaja ka edasiseks individuaalseks arenguks mingisugust muutust.

Lisaks klubi muutustele on toimunud muutused ka toetajate seas. Ülimalt hea on teatada, et nüüd sllest hooajast saan lisaks varasematele toetajatele: Lasita Maja, ISC ja spordielamused.ee, teha koostööd Isostari ja Hals Tradinguga.

Isostari nimi ei vaja kellegile tutvustamist ja kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis eks Isostari toodete näol on tegemist ka ühtede parimate spordijookide ja -toitudega. Äärmiselt meeldiv on ka see, et need on väga heade hindadega ning neid saab ikka igast Eestimaa otsast. Leia endale lähim koht: http://www.isostar.ee/myygikohad.html. Iga kord kui Isostari joogipulbrit pudelisse panen tuleb meelde see, kuidas veel lasteaias käies sai aeg-ajalt vanemate tagant Isostari pulbrit näpuotsaga suhu pistetud. Good times!

                               Esimene ports seda head kraami!

Hals Trading on aga arvatavasti vähemtuntud nimi, kuid see ei tähenda, et nad kehvemad tegijad oleks. AS Hals Trading pakub sanitaartehnilisi tooteid ning need on ikka kvaliteetsed. Kui ei usu, vaata siit - www.hals.ee , proovi ja veendu ise.

Oled spordimees või niisama arvuti taga istuv magu?

Ütleme nii, et see talv olen ikka tugev spordipoiss olnud. Nii nagu enne öeldud sai, olen talvel korralikult trenni teinud ja suurenenud on just orienteerumise osakaal. Soojemas kliimas olen saanud võrreldes eelmiste talvedega rohkem harjutada ning nüüd on vaja asi tulemustesse üle kanda.

Esimese välislaagri tegin jaanuari lõpus, kui lendasime Kaisaga minu õeraasule Hispaaniasse/Gibraltarile külla. Päris mõnus oli suhteliselt õhukeste riietega joosta ning liikusin edasi ka okeilt. Kuna Kaia (ehk siis õde) elab o-kaartidest u 1-1,5h kaugusel, siis kaarditrenne palju ei kogunenud (16 päeva jooksul kokku 5), aga maitse sai suhu ja huvitav oli jälle normaalsetes tingimustes orienteeruda.
                                  Koovee värvides Aafrika taustal.

                            Lihtsalt niisama pärdikutega kalju otsas.

Veebruari keskel olin omadega juba Portugalis (Aveiro lähedal) Koovee laagris. Laager kulges täitsa okeilt, kuid vahepeal olid treeningud häiritud kanna peal oleva limapauna tõttu. Nimelt see valutas. Aga midagi hullu polnud. Laagri põhirõhk oli orienteerumisel ja olen kindel, et see läks asja ette ning edasiminek toimus.

Sellega veel rändamine ei lõppenud. Portugalist reisisin edasi Türki, kus toimus esimene MK-etapp sellel hooajal. Distantsiks oli lühirada, mis on minu jaoks täielik achilleuse kand olnud. Kvalifikatsioonist sai edasi A-finaali 30 parimat, mis tähendas, et sinna saamine läheb päris tihedaks. Kahjuks läks esimene võistlustart aia taha, mingist hetkest alates kaldusin iga punktiga õigelt trajektoorilt ära. Ei oskagi öelda, mis juhtus. Arvatavasti tahtsin lihtsalt liiga palju seda finaalikohta ja ei suutnud oma jooksu teha. A-finaali ma igatahes ei saanud, kuid B-finaalis jagati ka veel 10 MK-punkti ning sealt tahtsin ka endale midagi napsata.

B-finaalis tuli sisse üks suurem viga ja paar väiksemat (kokku u 2min), kuid rahule jään lõpupaunaga, kus suutsin ikkagi võrdlemisi okeilt joosta ja B-finaali võitjalt, Timolt, võtsin peaaegu iga punktiga sekundeid tagasi. Kahjuks eelviimasesse punkti võttes ja välja joostes lasin ennast kaasvõistlejast häirida ning kaotasin natukene aega. B-finaalis oli 13., MK-punktidest jäi lahutama 44 sekundit. Varem pole ma lühirajal nii "hästi" jooksnud ning oli näha, et väikene areng on ikka toimunud (sellel talvel olen keskendunud rohkem lühirajale), kuid sisimas ootasin endalt paremat tulemust. Samas kohe ei saagi kõike saada ja pean veel vaeva nägema, et lühirajal korralike jookse teha.

Järgmisel päeval oli sprinditeade, kus võistkonnad toimetasid järjestuses: naine, mees, mees, naine. Rada oli planeeritud väga kiireks ning sellel päeval sellel hetkel see mulle ei sobinud kohe üldse. Jalad keeldusid kiiresti jooksmast (juba soojendus ei tõotanud head), kuid eelmisel õhtul kui Kristoga sprindi modelit jooksime ja mõne kiirenduse tegime, olid jalad ülihead ning tunne oli nagu hõljuks mööda asfalti. Seda ei oska öelda, mille pärast just sellel pühapäeval Türgis ei suutnud edasi liikuda. Kas lihtsalt jõudis väsimus eelnevatest laagritest ja võistlustest ühe ööga kohale ning olukorda võimendas halb uni (mõtted olid sprindi peal ja ootasin juba kiiresti jooksmist) või juhtus midagi muud. Igatahes liikusin nagu tigu ning kusagilt ei olnud seda jaksu võtta. Samas muidu oli selline formaat põnev ning minule meeldis, kuigi rada oleks võinud olla huvitavam.

                                Eesti esimene sprinditeate võisa

                             Pärast võistlusi Türgi Olümposel.

Eestisse tagasi jõudes ravisin enda jalga ning võtsin nädalakese rahulikumalt (käisin ujumas ja tegin lühikesi jooksuotsi), et keha taastuks ning edasised treeningud möödusid Euroopa MV silme ees terendamas. Viisin suure osa treeninguid Vooremäele üle, et saaks natukene tõusukest ka ja juba järgmisel nädalal oli tunda kuidas küngastest kergemini üle liikusin. Tegi lausa meele rõõmsaks :)

Viimane peatükk enne Portugalis toimuvaid Euroopa meistrivõistlusi.

23. märtsil olin jälle lennuki peal ning suund oli uuesti Portugal ja kohaks see sama Koovee laager. Siin olen kuni 4. aprillini ja seejärel juba Lissaboni lähedusse, kus toimuvad selle aasta euroopakad. Alguses oli plaan minna Hispaaniasse MK-le, kuid kuna see oleks suhteliselt kalliks läinud, siis otsustasin pigem keskenduda treenimisele ja tähtsamateks võistlusteks valmistuda.

Eile (24. märtsil) sain järjekordselt tähistada sünnipäeva laagris. Kui noorena sai koolivaheaegadel Eestis erinevates kohtades kambakesti metsades mütatud, siis nüüd on muutunud nii laagripaigad kui ka eesmärgid, kuid samas üldeesmärk, saada paremaks orienteerujaks, on säilinud.

Lõpetame selle pika jutu ära nüüd ja eks edaspidi hakkan ülevaateid tihedamalt andma.

Seniks aga, olgem mõnusad!