Unustasin eelmis postituses kirjutada, miks ma üldse seal käisin.
Nimelt sügisel 2013 aasta plaane tehes, tekkis mõte, et võimaluse korral käiks lisaks enne kevadsemestri algust ka märtsis laagris. Siis oli plaanitud see laager orienteerumislaagrina. Kuid kahjuks ei leidnud sobivaid kamraade. Kuna Allari käest sain teada, et jooksjad lähevad Monte Gordosse, siis mõtlesin nendega kampa lüüa. Uurisin internetiavarustest ka, kas seal kandis o-kaarte on. Isegi näitas lähiümbruses mõnda. Võtsin Portugali o-liiduga ühendust, pärast 2 e-maili saatmist sain ka ühe klubi meiliaadressi. Saatsin sinna meile nii enne laagrit kui laagri alguses, aga vastust ei tulnud. Samas viimasel trennipäeval nägin kuidas üks Södertälje Nykvarni riietes naine kaardiga risti minu eest üle tee jooksis. Mida helli?! Ei hakanud inimest trenni ajal segama ja küsima, kust kaardi sai. Mida ma valesti tegin, et kaarte ei saanud? Egas midagi, Eestis poleks nagunii orienteerunud.
90% trennidest tegin koos Allariga, kiireid trenne tegime eraldi. Mehega, kes jookseb talvel 1km 2'24 on praegu veel raske koos kilomeetreid mõõta. Nagu eelmises postituses öeldud, trennidega läks nii ja naa. Vahepeal oli hea, siis jälle kehvem. Viimased 4 päeva olid kergemad, siis asi normaliseerus. Keha pole veel 2 korda päevas treenimisega päris ära harjunud. Eks jõuab. Pole kokku löönud veel trenne, aga kilomeetreid tuli umbes täpselt 333 (10-28.03). Midagi sai tehtud, arvestades, et sees on kaks jooksuvaba päeva.
Hommikul ärkasin kohaliku aja järgi 6.20, 6.50 hakkasin kodinatega raudteejaama kõmpima (1.5km). Rongiga Farosse, sealt kohe bussi peale ja lennujaama. Sealt lühike lend Lissaboni, edasi Amsterdami kus praegu kükitan.
#YOLO koer. Rong oli pildistamise hetkel temast alla 100m.
Egas midagi, Eestisse jõudes peab jälle usinalt tegutsema hakkama. Trenn, kool (bakatöö). Mis seal ikka. Paar nädalat pingutust ja siis saab kooli kõrvalt rohkem trennile aega pühendada.
Ma nüüd lennukile!
No comments:
Post a Comment