Mõtlesin siin, et teistel spordihuvilistel on blogid, miks ei võiks mul olla.
Äkki keegi tahab teada, mida ma korda saadan.
Alustame tagasivaatest novembrikuusse.
Oktoobri viimased päevad, novembri esimesed: kõik super, isegi liiga hea, kuni jõudis kätte reede. Hommikul oli Vooremäel suusaeriala praktikum, imitatsioon. Tibutas, olin liiga paksult riides ja lõpus tõmbas tuul läbi. Kõmaki! Õhtul kurk haige ja järgmised 4 päeva kurk väga valus, ülikehv olla, nohu ja palavik. Nohu ja kurguvalu läksid üle, palavik jäi.
Palavik oli väike 37-37,8. Tänu dr. Agnes Mäele, kes viitsis minuga tegeleda, sain käia peaaegu kõikides tervishoiuga seotud majades Tartus, et teada saada, mis häda mul küljes on, aga ei avastatud midagi. Peamine oli see, et süda oli korras. Arvatavasti oli lihtsalt termoregulatsioonikeskuse häire. Palavik püsis aga põhimõtteliselt jõuludeni ja seetõttu ei teinud peale jalutuskäikude 7 nädalat midagi. Jõulude ajal sain Hiiumaal vaikselt liigutada, pulss oli suhteliselt kõrge ja jooksutempo ei kannatanud kriitikat.
Pärast jõule käisin koormustestil ja sain uue max pulsi - 214. Aasta varem oli 205. Ei mäletagi, kas nooremana on olnud pulss nii kõrge spordiarsti juures. Samas püstitasin ka kõige kehvema Vo2maxi - 62,7 ml/min/kg. Lindi peal jooksin 19', 11' oli pulss juba väga kõrge, umbes 190 ja kõik ülejäänud tuli ainult tahtejõu pealt. See näitas, et edasi saab ainult paremaks minna!
Jaanuaris hakkasin vaikselt aeroobset võimekust endisele tasemele tõstma. Järjelood tulemas.
Seniks, tsiteerides klassikuid: "Olgem mõnusad!"
No comments:
Post a Comment