Elu esimene MM ei läinud kaugeltki nii nagu oleks pidanud. 45. kohta finaalis ei osanud ette näha. Tagantjärele ei teagi mis oleks emotsionaalselt lihtsam olnud, kas finaali mitte saamine või seal viimaseks jäämine. Pigem vist ikka see viimane, saab lohutust otsida sellest, et eeljooksust sain kindlalt edasi.
Finaalist endast:
Soojendust tehes olin üpris rahulik, mõtlesin enda jaoks kõik läbi ning jalad olid võrreldes hommikuga paremas seisus. Dress maha võetud, tundsin ennast kuidagi mõnusamini ning jalgadesse oleks nagu uut energat tulnud.
Start oli samal staadionil, kus finiš ja pealtvaatajaid oli ikka väga palju. Mitteametlikud andmed ütlevad 5000 ja ega sinna poleks rohkem mahtunud ka. Stardihetkel oli kõik kontrolli all ja staadionilt ära joostes tegin kohe esimese kahe etapi valikud ära. Teise punkti joostes vaatasin järgmist etappi ning punktist välja joostes sattusin hämmingusse, rahvast oli tänavatel nii palju (kohtunikud vilistasid ja siis inimesed hüppasid kahte lehte laiali). Olin vahepeal kompassi paigast liigutanud ning järje kaotanud, lugesin 2-3 asemel 3-4 etappi. Keerasin valel tänaval valest kohast ära. Esimesed 30sek viga. Edasi läks kõik allamäge ja olin täielikult liimist lahti. Ei suutnud või ei julgenud seda varianti, mida kaardi pealt nägin ning mis oleks olnud õige ja seetõttu tegin paar äärmiselt lolli valikut. Lisaks ei osanud rahva seas joostes pead külmana hoida ja orienteeruda nii nagu tavaliselt. Vigu kokku u 2'25. Kui oled harjunud üksi rahulikult nokitsema, siis inimeste seas liigeldes võib paratamatult mõttelõng ära kaduda. Olin ennast vaimselt häälestanud selliseks jooksuks nagu oli eelmisel aastal Euroopa MV. Rahvas on võistluskeskuses ja muidu rajal minimaalselt.
Maailmameistrile, M. Boströmile, kaotasin 3min. Võrdluseks võin öelda, et mõned nädalad varem kaotasin talle Tallinnas Kadrioru sprindis 11sek.
Sprindi kvalifikatsioon - kehvad jalad, hea pea.
Kuigi MM läks kehvasti, siis susse varna ei riputa ja see ebaõnnestunud start andis rohkem kogemusi kui eelnevad 22 eluaastat. Isu treenida ja areneda kasvas meeletult ning. Kehv asi kõige juures on see, et ainuke koht kust selliseid kogemusi saab ongi MM ja seda on ainult kord aastas.Värske sprindi maailmameister oli enda viiendal MMil ja 30. aastane. Kõige noorem maailmameister (ind.) sellel aastal oli Leonid Novikov - 29. aastane (lühirajal).
Vuokattis tegin trenni edasi ning ühel päeval oli Kristo ja Peetriga ka väikene võistlus rahvavõistluse avatud rajal, mille võitjale pani koondise peatreener, Tarvo Avaste, isegi väikese auhinna. Sain selle äärmiselt olulise võidu ja tuju oli hea :)
Eestisse tagasi jõudes enam MMi sprindi rada öösel unes väga tihti pole näinud ning treeningud on kulgenud hästi. Eile väissasin ka Ümber Uhtjärve jooksu, kus õnnestus jällegi võita. Rada oli igavam kui eelnevatel kordadel ja viimaste aastatega võrreldes rohkem jooksjatele kui orienteerujatele. Kohe alguses oli A-kategooria tõus ning tegin teise koha saanud Ivar Ivanoviga vahe sisse ja nii püsis lõpuni. 3km enne lõppu hakkas kõht väga tugevalt valutama (lõunane praad ei teinud vist head), mistõttu raja huvitavamal lõigul kiiresti ei saanudki joosta. Lõpusirgel hakkasin juba taastuma järgmisteks treeninguteks ja kõndisin rahulikult võitjana üle finišijoone. Lõpp hea, kõik hea!
Meened käes.
Nüüd teen hooga trenni edasi ja valmistun augustis-septembris tulevateks võistlusteks. Saab näha kui heasse vormi sellel aastal veel saada õnnestub.
Rajal näeme!
No comments:
Post a Comment